Loov ja impulssidest kantud tants õpetab taasavastama ürgset kehakeelt

Toivo Niiberg
, psühholoog
Copy
Tantsimine.
Tantsimine. Foto: Viktor Cap / PantherMedia / Viktor Cap

Tantsuterapeudid usuvad, et vaimsed ja emotsionaalsed probleemid on kehas tallel lihaspinge ja piiratud liikumismustrite vormis. Meie keha räägib rohkem kui väljaöeldud mõtted. Minna muusika sisse ja elada seal – need on hetked, mil tantsija tõuseb kõigest ümbritsevast ja maisest kõrgemale. Neil hetkedel ei tunne tantsija valu, väsimust, kurbust ega tea argimuredest midagi. See aeg on midagi ülevat ning jumalikku. Tantsiv naine olevat jumalanna.

Tantsu aluseks on inimkeha rütmiline liikumine. Arheoloogilised tõendid viitavad, et tantsimine oli tuntud juba 3300 eKr. Arvatakse, et enne kirjaliku keele loomist mängis tants suurt rolli, jutustades lugusid järgmisele põlvkonnale. Samuti kasutati tantsimist erinevates ekstaatilistes meeleoludes ja näiteks ka tervendamisel ja tseremooniatel.

Tantsitud on juba aastatuhandeid

Tants on aastatuhandeid olnud inimrassi saatja. Algselt kuulus see maagiliste kombetalituste juurde, hiljem sai sellest seltskondlik ajaviide ja alles 20. sajandil hakati märkama, et tantsul näikse olevat üsnagi tõhus hingeravi toime. Tantsul on tihe seos rütmiriistade, muusika, laulu, pantomiimi ja teatriga. Vanimad tantsud matkivad loomi, tööl, jahil või sõjakäigul tehtavaid liigutusi. Tants ei teki tühjale kohale, selle tekkeks läheb vaja aega, ruumi, keha. Liikumist ja rütmi.

1940ndatel aastatel rakendati tantsuteraapiat põhiliselt vaid psühhiaatriahaiglates, järgmisel aastakümnendil aga hakkas selles liikumisteraapias tekkima tantsu loomulik lõimumine eneseväljendusega.

Tantsuteraapia tinglikuks alguseks võiks lugeda 1930. aastaid ja – kummaline küll – see hingeravi meetod kerkis tähelepanu alla seoses psühhoanalüüsi levikuga. Nimelt nähti tantsus „alateadvuse verbalisatsiooni“. 1940ndatel aastatel rakendati tantsuteraapiat põhiliselt vaid psühhiaatriahaiglates, järgmisel aastakümnendil aga hakkas selles liikumisteraapias tekkima tantsu loomulik lõimumine eneseväljendusega.

Tantsuteraapia üks rajajaid oli USA tantsupedagoog Marian Chace (1896–1970), kes õppis kaasaegset tantsu ja koreograafiat Denishawni tantsukoolis. Psühhoteraapias mõjutasid teda Carl Youngi tööd.

Tantsuteraapia ise tugineb oma olemuselt moderntantsule ehk ekspressiivsele tantsule, mille looja on teatavasti Isadora Duncan (1878–1927). Selles ei ole kindlat vormi, siin kasutatakse väga erinevaid liikumisviise lapsikust karglemisest ja võimlemisharjutustest klassikalise balleti ja võistlustantsu elementideni, ja kõigi mainitute kombinatsioone. Teraapias ei taotleta mingite figuuride paljude kordamistega selgeks õppimist – iga spontaanne liigutus ja asend kujutab endast oma keha ja meele loovat väljendust. Iga tants on inimese sisemusest tulenev kordumatu ja ainulaadne loomeimpulss, mis ei allu kriitikale.

Tants aitab iseendaga ära leppida

Tantsuteraapia eesmärk on aidata inimesel saavutada suurem eneseteadvus ja positiivne tunnetus heaolust. Idee põhineb sellel, et läbi oma kehast lähtuva liikumise saab igaüks ennast väljendada ja saavutada kontakti oma isiksuse alateadvuslike ning teadvuslike osade vahel. See aitab viia iseendaga leppimiseni.

Tantsuteraapia soovib inimese tuua tunnete tasandile ja muuta ta oma keha suhtes tähelepanelikumaks. On ju inimesi, kellele ei meeldi end mitmesugustel psühholoogilistel põhjustel üldse liigutada. Tal tekib hirm juba mõttest, mida teised temast arvavad: “Mul ei ole rütmitunnet”, “Ma olen liiga paks” või “Tantsimine ei ole minu jaoks”. Nii jätame suure osa oma keha kogemusest ja tarkusest tähelepanuta.

Ometi näitab nimelt tantsuline liikumine teed sisemise arukuse juurde, õpetades kuulama, kogema ja vastu võtma seda, mis kogu aeg on olnud olemas, aga milleni me ei ole ulatunud. Pane igasse tantsu sisse tükike endast ja tants hakkab elama.

Publik annab sulle andeks ka väikesed tehnilised ebatäpsused, kui ta näeb, et naudid seda, mida teed – tantsid südamest ning hingest. Tantsuteraapia eesmärk ongi õppida julgema end väljendada ja lõõgastuda. Kes ei oska oma keha kuulata, sel ilmnevad kergemini igasugused somaatilised vaevused.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles