Erki Aavik: Tõejärgne ajastu Lääne-Eesti saarestikus

Copy
Erki Aavik
Erki Aavik Foto: Saarte Hääle arhiiv

"Alguses on vale väike, polegi nagu päriselt vale (nagu toodud näiteis), ja kui see läbi läheb, siis – ükskõik kui suur," mõtiskleb Saarte Hääle kolumnist Erki Aavik.

Saarte Hääle usina lugejana – ainuke ajaleht, mida pidevalt loen! – leian mõnikord sellist materjali, mis laia maailma ja meie maalapikest ühendab. Kolmapäeval lugesin, et minu head jahikaaslased Pihtlast, Valjalast, Laugist ja Kaalist on otsustanud küttida noori ja viletsamaid hirve- ja põdrapulle, jättes uhkemad alles, ikka selleks, et järgmised põlvkonnad oleksid tugevamate järglased ja seega loodetavasti ka ise tugevamad. Väga hea!

Ainult et valiklaskmisega ehk asurkonna tugevdamisega on Eestis tegeletud juba alates 50-ndatest, Harry Lingu, Jaan Naaberi, Edgar Saksa jt eestvõttel. Saaremaal on see olnud viimase 25 aasta üks teravamaid küsimusi, kuna kauaaegne jahindusspetsialist Jaan Ärmus läks valiklaskmise propageerimise, nõuete karmistamise ja sundimisega omamoodi äärmusesse ning tekitas paljudes jahimeestes ja -seltsides sellega koguni vastuseisu. Niisiis saaks parimal juhul tõdeda, et valiklaskmisega on otsustatud jätkata ning neid, kes seda on kogu oma jahimehetee jooksul teinud – ja pidanud tegema –, on kõigis Saaremaa seltsides veel täies jõus küll ja küll.

Kalurid teadsid ammu

Ja siis lugesin Kesselaiu ja Muhu vahelisest "torust" ehk sügavast setetega täitunud orust. Väga huvitav! Liustikutoruga on asjad näiliselt teisiti kui jahilooga, sest juba pealkirjas on öeldud, et "toru" olemasolu leidis kinnitust. Artiklis aga väidetakse, et aimu saadi sellest 90-ndatel ning nüüd just kui siiski leiti, avastati. Kuidas siis rääkisid sellest sügavast kraavist või kanalist vanad kalurid juba 70.–80-ndatel?! Ise kuulsin!

Jahinduse asjus tean paljut loetust ja nii mõndagi ise kogetust, nähtust-kuuldust-õpitust, suhtlemisest eespool nimetatud isikutega. Liustikutoru puhul ei tea öelda, kust või kuidas vanad kalurid sellest juba 40–50 aastat tagasi nii hästi teadlikud olid, kuid – nad olid. Ja rääkisid sellestki, et küllap on tegemist jääaja taandumise tagajärjega, arutasid, kui palju võiks olla ühte ja kui palju teist sorti setteid. Ja mismoodi see kalastikule ja kalade käitumisele mõju avaldab. Niisiis on tänapäeva geoloogide varamus lüngad või pole nad oma arhiive uurinud. Või rahvapärimust.

Võib-olla on noored jahimehed ja uuema aja geoloogid kõigest siiski teadlikud. Aga need kaks on sarnased lood, sest mõlemas on varasem kõrvale heidetud ja üldiselt teada olnu või varem olnu esitatakse justkui uue, enda oma pähe. Sellest tulenevalt ka järgnev (võrdlev) mõtisklus.

Mida tähendab "tõejärgne ajastu"? Terve mõistusega pole siin midagi pistmist, kuid kui seda – tervet mõistust – selle segaduse selgitamiseks siiski kasutada, siis... Hm-mm, esialgu meenuvad ainult kirjanduslikud näited. Katuse Karlsson küsis Majasokult, kas too on oma hommikuse konjakijoomise lõpetanud; George Orwelli romaanis "1984" muudab valitsus iga päev ajalugu, s.t ajaloo "ametlikku" kirjutust. Nii et ei paremat midagi! Paremat seletust siis. Tõejärgse ajastu kui mõiste sünnilugusid on mitu ja üks pole parem kui teine.

Mõisteliselt (?!) seostub hiljuti meie keelepruuki siginenud sama jabur sõnapaar "alternatiivsed faktid". Aga sellel on kindel päritolu ja sünnipäevgi teada.

“Alternatiivsed faktid”

Selle värdkeelendi ema on president Donald Trumpi kampaaniajuht ja nõunik Kellyanne Conway, kes asus Donaldi ametiaja alguses, 22. jaanuaril 2017 antud intervjuus kaitsma "lapsukese" sigitajat, Valge Maja pressiesindajat Sean Spicerit. Too oli Donaldi ametisseastumisele kogunenud publiku hulga kahtlustäratavalt suureks puhunud – ikka Donaldi populaarsuse suurendamiseks – ja nii küsiski telekanali NBC saatejuht Chuck Todd nõunik Conwaylt, miks Valge Maja kõrge ametnik valetab nii lihtsalt kontrollitava asjaolu kohta. Siis teataski daam uhkelt: "Meil on alternatiivsed faktid." 

Todd vastas omakorda, et alternatiivsed faktid ei ole faktid, vaid vale. Conway proovis küll hiljem õiendada, et ta ütles või vähemalt mõtles "täiendavaid fakte ja alternatiivset infot" (võrdluseks inglise keeles alternative facts ja additional facts and alternative information), kuid, nagu me rahvasuust teame: sõna ei ole lind, et lased lendu ja püüad kinni...

Uus jabur ja sisutu sõnapaar leidis Ameerika Ühendriikide ja kogu läänemaailma ajakirjanduses jõulist kajastust, keegi nimetaski seda sõnapaari Orwelli fantaasia teostumiseks. 

Valetamisega on hakatud leppima, üllatavalt kiiresti; sellest kirjutab ka Kaarel Tarand läinudreedeses Sirbis. (Jah, selline ajaleht ilmub ikka veel ja on oma mitmekesisuses päris huvitav ning veebis loetav.) Alguses on vale väike, polegi nagu päriselt vale (nagu toodud näiteis), ja kui see läbi läheb, siis – ükskõik kui suur. 

Tänased lood on leebed, loodetavasti omamoodi kommunikatsioonihäired ja mitte kellegi sihipärane poliitika. Need on valitud seetõttu, et mõlema kohta on mul konkreetne varasem teadmine ilma täiendava töö ja uurimiseta kohe mälust võtta. (Kui mälu mind ei peta... Aga olgu öeldud – ei peta!)

Aga kuidas ma tean, et kõige muuga on teisiti, et kõigis muudes valdkondades keegi ei vassi ega võltsi?! Ei teagi.

KOMMENTAAR

Jaan Ärmus
Jaan Ärmus Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Jaan Ärmus, jahindusspetsialist:

Tõepoolest, valiklaskmisega on Saaremaal tegeletud juba pikka aega, aga kahjuks tõlgendatakse seda mõningatel juhtudel tänaseni küttimise keeluna. Nii see kindlasti pole. Valiklaskmine ei ole sarvede kasvatamine, valiklaskmine on ulukite küttimine vanuseliselt ja sooliselt õiges vahekorras, mis aitab ära hoida ulukite massilise paljunemise ja ulukikahjude tekkimise. Paraku on jahimehi palju ja seega arvamusi veel rohkem. Kui osa sellest seltskonnast on huvitatud vaid trofeede küttimisest, siis on erimeelsused kerged tulema. Jahipidamist tuleb planeerida teadlikult, küttida nii vanu kui ka noori, nii emaseid kui ka isaseid.

Rahvusvaheliselt tunnustatud leedulasest trofee-ekspert Egidius Bukelskis on öelnud: "Teadlik küttimine on jahipidamine, valikuteta laskmine on tapmine."

Saaremaa jahiseltside esindajate nõupidamistel on igal aastal sõlmitud kokkulepped, milliseid loomi küttida. Kui jahiseltsid seda veel omavahel kinnitavad, on see vaid tunnustust väärt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles