Hiite Maja: riik laseb pärandil hävida

Hiite Maja sihtasutus tervitab kultuuri- ja keskkonnaministri kohtumist, kus arutati looduslike pühapaikade olukorda. "Tunneme samuti heameelt, et muinsuskaitseameti algatusel on viimastel aastatel kaardistatud sadakond pühapaika. Samas tuleb nentida, et keskkonnaministeeriumi 5. septembri pressiteates jagatakse valeteavet looduslike pühapaikade olukorra ja kaardistamise kohta. Juhime tähelepanu, et kultuuriministeerium peatas looduslike pühapaikade täiemahulise kaardistamise 2015. aastal, seni on kaardistatud vaid tühine osa Eesti pühapaikadest, senises tempos jätkates kaob või hävib enamik pühapaiku, keskkonnaministeerium ja muinsuskaitseamet on takistanud seni kaardistatud pühapaikade avalikustamist ja kaitsmist," seisab pöördumises. 

Kultuuri- ja keskkonnaministeeriumi arengukavades kirjeldatakse looduslike pühapaikade tähtsust meie maastikule ja kultuurile, tuuakse esile nendega seotud traditsioonide elavust ning rõhutatakse nende haruldust ja ohustatust. Kahjuks pole kaunitele sõnadele seni vajalikke tegusid järgnenud, märgib sihtasutus, rõhutades, et looduslike pühapaikade päästmisel on raisatud väärtuslikku aega.

Looduslike pühapaikade arengukava aastateks 2015–2020 näeb ette pühapaikade kaardistamise kogu Eestis. Valitud metoodika võimaldab kaardistada ligi 15 protsenti kõige hõlpsamalt leitavatest pühapaikadest ja jätab ülejäänud saatuse hooleks. Kokku hoitakse eelneva arhiivitöö, eelkõige aga kohaliku elanikkonna metoodilise küsitlemise arvelt. Kuna enamik pühapaiku jääb kaardistamata ja ka tehtud töö tuleb hiljem üle teha, on tegemist säästuuuringuga ning riik simuleerib pühapaikade kaardistamist. Kuna enamiku pühapaikade leidmine on võimalik vaid vanemaealist elanikkonda metoodiliselt küsitledes, tähendab kaotatud aeg kaotatud pühapaiku, leiab Hiite Maja. 

Kuigi arengukava aeg on lõppemas, on praeguseks Hiite Maja andmetel jõutud säästuuuring teha vaid viiendikus Eestist ehk 16 kihelkonnas. Keskkonnaministeeriumi teatel on kaardistatud kokku 147 pühapaika. Hiite Maja SA analüüsis uuringute aruandeid ning selgus, et tegelikult on kaardistatud 115 ajaloolist looduslikku pühapaika. Neistki on mitmed paigad andmete vähesuse tõttu kantud kaardile tinglikult. Lisaks on kaardistatud kümneid selliseid paiku, mille varasema pühaks pidamise kohta puuduvad andmed ja mis ei liigitu ajaloolisteks looduslikeks pühapaikadeks. Kaardistatud paikade seas leidub ka omajagu selliseid, mis on juba avalikustatud kaitsealuste objektidena. Keskmiselt on kaardistatud 7,2 ajaloolist pühapaika kihelkonna kohta. Nende paikade kaardistajad on teinud head tööd, kuid sama ei saa öelda riigi kohta.

"Käimasolev uuring on pikk samm tagasi. Aastatel 2008–2013 kaardistati Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse ja Hiite Maja SA eestvedamisel pühapaigad täies mahus neljas kihelkonnas ja eeluuring tehti 6,5 kihelkonnas. Maastikul leiti üles ja kirjeldati 247 pühapaika (Muhus 56, Juurus 28, Põlvas 88 ja Võnnus 75), nende hulgas on inventeeritud 58 ristipuude paika (Põlvas 31 ja Võnnus 27). Ilma ristipuudeta on täiemahulistes uuringutes inventeeritud kokku 189 pühapaika, mis teeb kihelkonna keskmiseks 47,3 pühapaika. Võrdlevas säästuuuringus (analoogne praeguse muinsuskaitseameti säästuuuringuga) kaardistati kihelkonnas keskmiselt 14,7 pühapaika. Tööd tehti olukorras, kus kultuuriministeerium rahastas arengukava eelarvest vaid 3,8 protsenti ning suurema osa rahast hankisid uurimisasutused ise," märgib Hiite Maja oma avalikus kirjas. 

Sihtasutuse hinnangul on praegune riigihangete korras tehtav säästuuuring kujunenud asjatult kalliks ja raiskab maksumaksja raha. Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogus valmis 2014. aastal senistele uuringutele ja kogemustele tuginedes üksikasjalik eelnõu kõigi Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade kaardistamise jätkamiseks. Kultuuriministeeriumi hinnangul oli selle eelarve põhjendamatult suur. Eelarve kohaselt olnuks ühe pühapaiga kaardistamise ja inventeerimise maksumuseks 1057 eurot. Teoksil olev muinsuskaitseameti juhitav säästuuuring aga on kulutanud ühe pühapaiga kaardistamiseks 2651 eurot. Kui võtta arvesse üksnes ajaloolised looduslikud pühapaigad, on muinsuskaitseameti projektis ühe paiga kaardistamise maksumus veelgi suurem – 3389 eurot.

"Antud juhul tuleb tõdeda, et kokkuhoid on raiskamine. Ja mitte üksnes rahas. Kuna kultuuriministeerium peatas 2015. aastal pühapaikade täiemahulise kaardistamise, on järgnevatel aastatel viimaste mäletajate kadumise tõttu kadumas ehk hävimas kuni 3000 looduslikku pühapaika. Selline raha raiskamine ja pärandi hävida laskmine ei ole võimudele üllatuseks. Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogu, Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskus ning Hiite Maja sihtasutus hoiatasid kultuuriministeeriumit 2015. aastal korduvalt, et nende valitud tee mõjub pühapaikadele hukatuslikult. Võimud vastasid paraku vaid jõuvõtetega: kultuuriministeerium kinnitas ametnike kitsas ringis koostatud küündimatu arengukava ja muinsuskaitseamet asus ise uuringuid korraldama," märgib Hiite Maja. 

"Paraku ei ole riik jõudnud vajalikus mahus rahastada ega korraldada ka käimasolevat säästuuuringut. Kuigi kultuuriministeeriumi arengukava kohaselt peaksid kõik kihelkonnad olema kaardistatud 2020. aasta lõpuks, kulub senises tempos jätkates selle töö tegemiseks veel 18 aastat. Teisisõnu peaks muinsuskaitseameti juhitud säästuuuring lõppema alles aastal 2037," kirjutab Hiite Maja. 

Sihtasutuse kinnitusel on võimud teinud olulisi takistusi ka pühapaikade olemasolevate kaardiandmete avaldamiseks. Möödunud aasta alguses toimunud muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogu koosolekul andis Hiite Maja sihtasutus nõusoleku kanda valmivale pühapaikade kaardile ka muinsuskaitseameti projekti käigus kaardistatud pühapaigad. Paraku tegi muinsuskaitseamet kannapöörde, heitis Hiite Maja SA eksperdinõukogust välja ja lõpetas sihtasutusega igasuguse koostöö. "See on kummaline, sest kultuuriministeeriumi looduslike pühapaikade arengukava tekstis on Hiite Maja SA kirjas kui üks arengukava kaastäitjaid," kirjutab sihtasutus. 

"2018. aastal olime tunnistajaks, kuidas suurte metsafirmade soovil, muinsuskaitseameti heakskiidul ja keskkonnaministeeriumi toonase asekantsleri Marku Lampi eestvedamisel kõrvaldati looduslike pühapaikade kaart esmalt metsaregistrist ja seejärel ka maaameti geoportaalist. Ühtegi konkreetset ja vettpidavat näidet kaardi vigade kohta pole seni koostajatele esitatud. Metsaärimeeste vastuseis on jäänud tänaseni arusaamatuks, kuna kaardile kantud pühapaigad moodustavad kogu metsamaast 0,13 protsenti ja erametsast veelgi vähem," seisab avalduses. 

Keskkonnaministeeriumi tsensuuril on oma hind. Kuna pühapaikade andmed võeti metsaregistrist maha, raius eraomanik tänavu kevadel lagedaks Väike-Maarja vallas asuva Aburi hiie. Aburi hiis oli varem kantud ka riigimetsa majandamise keskuse (RMK) pärandkultuuri kaardile, kuid valesse kohta. Alles peale hiiemetsa maharaiumist parandas RMK oma vea. Andmete puudumisele viidates raius RMK aga tänavu suvel Viru-Nigula vallas maha osa Pärna küla hiiemetsast. Ametlikul kultuurimälestiste kaardil on sellegi hiiemetsa koha peal viga. Juba 2014. aastal valminud muinsuskaitseameti ekspertiisis mainiti kaardiviga ja paluti parandada, kuid kultuuriministeeriumi bürokraatia tõttu on selle ja paljude teiste kaitsealuste pühapaikade asukohaandmete täpsustamine juba aastaid veninud. Kui palju hävib võimude tsensuuri või tegevusetuse tõttu pühapaiku tegelikult, selgub edaspidi kaardiandmete analüüsi ja inspektsioonide käigus.