Riina Solman: Õnnelikud on need, kellel vanaema ja vanaisa olemas on

Täna on vanavanemate päev. Täna mõtlevad vanavanematele needki, kes ehk muidu seda vähe teha jõuavad. Ometi on vanavanemad selline rikkus, mis toob meile naeratuse näole. Iga laps vajab vanemavanemaid ja vastupidi. Põlvkondade side rikastab, veel enam: see seob ühiskonda.

Õnnelikud on need, kellel vanaema ja vanaisa olemas on. Õnnelikud on need, kellel on oma lahkunud vanavanematest head mälestused. Kuid on ka selliseid lapsi, kes oma vanavanemaid ei tunne, ja eakaid, kel pole lapselapsi, kellele pai teha ja kallistusi jagada. Kuidas nemad omavahel kokku viia? Keegi ei peaks olema üksinda.

Vanavanemate roll laste kasvatamisel on oluline praegugi, mil meil on vanemahüvitis, lapsehooldustasu ja isapuhkus. Vanavanemad on sageli need, kes võtavad oma hoolde nohuseks jäänud lasteaialapse ja tervitavad koduse toidu ja hoolega väikesi koolist tulijaid.

Mul on hea meel, kui mõni eakas, kel oma lapselapsi pole või elavad need eemal, on leidnud endale noore pere, kelle lapsi hellitada ja hoida. See on hea mõlemale poolele: me kõik tahame ju tunda end vajaliku, hoitu ja hoolituna.

Saame rahvana rõõmsad olla selle üle, et keskmine eluiga Eestis jätkuvalt kasvab. Enneaegsete surmade vähendamise ja terviseedendusega oleme hästi hakkama saanud.

Vanavanemate roll ühiskonnas on aastakümnetega muutunud. Tänapäeval elavad noored ja vanad pigem eraldi. Täiskasvanud laste ja nende vanemate suhted ei pruugi eri toimetuste ja väärtushinnangute tuules igapäevased olla. Kuid alati see suhtlus hoogustub, kui sünnib järgmine põlvkond: lapselapsed. Tihti muudavad just lapselapsed suhted perekonnas taas lähedaseks ja vastastikku ollakse valmis üksteise eri suhtumist aktsepteerima. Kõigi ühine eesmärk – muuta uue põlvkonna elluastumine õnnelikuks – on ilus, ühendav ja tugev side. Just põlvkondade side on meie rahva kestmise võti.

Nii nagu iga laps on iga vanavanem, iga inimene meie väikese rahvaarvu puhul väärtus. Uuringud näitavad, et soovitud lastetust meie ühiskonnas peaaegu ei esine. Paraku on meil aina enam inimesi, kellest kunagi ei pruugi saada vanavanemaid. Üha rohkem on neid, kellel pole lapsi, mistõttu perepoliitikale ja peresõbraliku ühiskonna ehitamisele peame mõtlema iga päev, et rahvana edasi minna. 

Kõik inimesed soovivad anda oma panuse. Küsimus on, kuidas teha nii, et kõigil oleksid tingimused leida lapse- ja peresõbralikus ühiskonnas oma koht, nii pereeluks kui samal ajal isiklikuks arenguks. Vanemad inimesed saavad seltsielus aktiivsed olla, kuid võimalusi, kus eakamad oleksid ühiskonda kaasatud tööelu pikendamise kaudu, pigem napib.

Side vanema põlvkonnaga on äärmiselt oluline olukorras, kui teame, et kõige enam kannatavad meil puudust üksikud pensionärid. Vaesuses on raske rõõmus olla. Loomulikult peab riik tulema turvavõrgustikuga appi nõrgematele ja õnnetusse sattunutele, kuid peresidemeid ei saa riik asendada.

Meile, eestlastele, on kombeks olla omaette ja me ei kipu liiga palju oma lähedal elavate inimestega suhtlema. Ehk tasub noorel perel enda ümber märgata teist poolt? Äkki leidub just teie naabruses üksik vanainimene, kellest võiks saada teie pere laste nii-öelda kasuvanaema või -vanaisa? Head eakad, võib-olla viivad teid jalutuskäigud mööda kohalikust mänguväljakust? Kas märkate seal noori vanemaid oma pisikestega? Tehke omavahel juttu, võib-olla saate üksteise päevi põnevamaks ja tegusamaks muuta.

Meie eluiga pikeneb ja järjest sagedamini õnnestub elada kõrge eani ja suureneb nende inimeste hulk, kes saavad olla vanaemad-vanaisad, aga ka vanavanaemad-vanavanaisad. Kasutagem siis seda võimalust koos aega veeta! Nii õpivad lapsed vanavanematelt ja see säilitab meie kultuuri järjepidevust. Niisama tähtis on see, et lapselapsed õpetavad vanavanemaid: aitavad hoida neid noorusliku ja tegusana, saada hakkama moodsate tehnoloogiliste seadmetega. Teineteiselt on palju õppida.