Ville Arike: treeneri kibe leib
5. september 2019, 06:15
/nginx/o/2019/09/04/12530191t1h6c76.jpg)
«Isa, miks valisid sellise eriala, kus sind võidakse reeta,» kirjutas murest murtud vehklemistreener Helen Nelis-Naukas teisipäeva õhtul oma Facebooki seinale.
Mõni tund varem oli tema edukaim õpilane Katrina Lehis teatanud 16 aastat kestnud koostöö lõppemisest. Käsikäes oli tuldud juunioride maailmameistriks ja täiskasvanute Euroopa meistriks.
Isa, kes «sellise eriala valis», oli legendaarseim Eesti vehklemistreener Endel Nelis. Ta rajas 1950ndatel Haapsalu vehklemiskoolkonna ja kasvatas üles palju andekaid õpilasi. Vehklemisele andsid sõrme Endeli tütar Helen ja poeg Peeter. Kui Endel Nelis 1993. aastal suri, hakkasid liikuma jutud, et nüüd on Haapsalus vehklemine läbi. Kuid tema lapsed veavad seda edasi.
«Seda kuuldes tekkis mul trots. Mõtlesin, et ma näitan teile kõigile, et ei ole läbi, vaid läheb tugevamaks. Ma naudin seda, et võtan väikese lapse ja hakkan teda voolima ja kujundama lapsest tipuks. See tunne, et võtad lapse väikesest Eestist, väikesest Haapsalu linnast, väikesest Haapsalu koolist ja paned ära suurriikide sportlastele nagu Venemaa, Hiina, USA, Ungari, Itaalia jne – vot see on nauding,» rääkis Nelis-Naukas neli aastat tagasi Eesti Ekspressile.
Ta jõudis naudingu tippu eelmise aasta Euroopa meistrivõistlustel. Endel Nelis ei saanud pilvepiirilt vaadates uhkem olla, sest kaht finalisti juhendasid tema lapsed – Heleni hoolealune Lehis alistas Peetri juhendatava Kristina Kuuse.
Nelis-Naukas võrdleb treeneri ja õpilase suhet abieluga ja ütleb, et kui see puruneb, pole kunagi ainult üks pool süüdi.
Teisipäeval tuli siinkirjutajal võtta telefonikõne, mille sarnast ajakirjanik ei taha teha. Teise toru otsas oli täiesti murtud inimene. Kel on veel palju toredaid ja tublisid õpilasi, aga kes sel hetkel ütleb, et ei taha enam treeneritööd teha. Räägime pikalt, ta kordab seda mitmel puhul.
See on koht, kus treenerileib on tõeliselt kibe; hoolealuse kaotus spordiplatsil pole sellega võrreldav. Nelis-Naukas võrdleb treeneri ja õpilase suhet abieluga ja ütleb, et kui see puruneb, pole kunagi ainult üks pool süüdi.
Keegi peale Nelis-Naukase ja Lehise ei tea tegelikult, kuidas nende koostöö kõik need 16 aastat on kulgenud. Treeneri tunnetest saab inimlikus mõttes loomulikult aru. Teisalt tuleb samamoodi mõista sportlast, kui too tunneb, et tahab kuidagi teisiti edasi minna. Kehv on lugu aga siis, kui senise juhendajaga ei räägitud suud puhtaks ja Lehist ässitati kõrvalt treenerit vahetama.