/nginx/o/2019/09/04/12528881t1haeb5.jpg)
Vähe teksti ja palju pilte ei tähenda alati lihtsameelset ja lapsikut sisu. Vahel on hoopis nappides ridades suur ja oluline tähendus, mis elu mõtestada aitab. Seepärast ei tasuks ka suurematel lugejatel või täiskasvanuil peljata pildiraamatuid kätte võtta. Suve lõpus ongi raamatupoodide lettidele jõudnud palju vahvaid pildiraamatuid, mille lugemine ei võta kuigi palju aega, lugemis- ja vaatamisnauding on aga garanteeritud nii pere noorematele kui ka suurematele liikmetele.
Kadri Kiho «Auklik päev». Illustreerinud Mirjam Siim. Kirjastus Päike ja Pilv, 2019.
Karl Joonas ärkab üles ja leiab oma lemmiksoki seest augu. Ta ei tea veel, et tulemas on üks erakordselt auklik päev. Vanaema juurde sõidetakse läbi löökaugu, autokerest avastatakse roosteauk, isa peab autoremondiks kalendris augu leidma ja onu armastab üle kõige sõõrikuauke. Karl Joonas pole varem tähele pannud, et ühes päevas võib nii palju auke olla.
Kertu Sillaste «Loomakesed läksid linna». Illustreerinud autor. Kirjastus Hea Lugu, 2019.
Elasid kord loomakesed. Ühel päeval otsustasid nad linna minna. Kass Aadul oli aga pilt pooleli. Loomakesed on nii elevil, et ei märkagi, kui Aadu koju jääb. Linnas on nii palju põnevat teha. Võib keerutada linnakoertega meeletuid tantse, sõita karussellil ja süüa suhkruvatti või kuulata muusikat. Päev möödub imekiirelt. Õhtul kogunevad loomakesed purskkaevu juurde. Kui Aadut kogunemiskohta ei tule, hakkavad loomakesed muretsema. Kus on Aadu? Mis temaga juhtunud on?
Tiiu Kitsik «Krokodilli saba». Illustreerinud autor. Kirjastus Koolibri, 2019.
Krokodillil on pikk saba. See on kõikjal. Enamasti meeldib krokodillile ta saba. Koos sabaga on lõbus, sabast on ka palju abi. Aga vahel tekitab saba palju muret ja vahel on see lausa tüütu. Kõige hullem on siis, kui saba kellelegi jalgu jääb. Krokodill ei ole ebaviisakas või isekas. Ta võtab end kokku ja proovib olla selline, nagu teised tahavad. See on aga raske. Liiga raske.
Ülo Pikkov «Kop-kop». Illustreerinud Anne Pikkov. Kirjastus Päike ja Pilv, 2019.
Metsas valitseb vaikus ja rahu. Ühel päeval algab kopsimine, mis kuidagi lõppeda ei taha. Loomad lähevad otsima, kes küll sellist kõrvulukustavat lärmi teeb. Vana kuusepuu otsast leiavad nad väikese rähnipoisi. Ükskõik, kuidas loomad ka vaikust ei palu, rähnipoiss kopsib ikka edasi. Miks ta küll kopsib nii, et terve mets kajab? Millal ometi saabub taas vaikus ja rahu?
Ulrika Kestere «Siilike, kes kuulas kõiki». Tõlkinud Ülle Kiivet, illustreerinud autor. Kirjastus Koolibri, 2019.
Siilike leiab maailma suurima põldmarja. Ta tahab selle ära süüa alles siis, kui see päris küpseks saab. Iga päev käib siilike marja vaatamas, kuni ühel päeval ongi marjake valmis mis valmis. Siilike nopib selle ja otsustab nahka pista. Ootamatult lendab kohale vares, kes ärgitab siili marja koju tassima ja sellest pilti tegema. Kui pole pilti, pole ka tõendust, ütleb ta. Siilike asubki marjaga koduteele. Teel kohtab ta veel teisigi loomi ja linde. Igaühel on siilile häid soovitusi jagada, mida põldmarjaga peale hakata.
Jaan Tätte «Hülgeviga / Jäljed». Illustreerinud Regina Lukk-Toompere. Kirjastus Tammerraamat, 2019.
Kes meist ei teaks Jaan Tätte meelolukaid laulutekste? Neist kaks on saanud vahvaks lasteraamatuks, millele kelmikad pildid joonistanud Regina Lukk-Toompere. Illustratsiooni ja teksti koostöös on sündinud sümbiootiline tervik, mis paelub vanusest hoolimata. Omapärane on ka raamatu kujundus, tegemist on nn tirelraamatuga, millega tutvumist võib alustada ükskõik kummalt poolt. Toimugu see siis kas lugedes, pilte vaadates või hoopis lauldes.
Rohkem raamatusoovitusi leiad lastekirjanduse keskuse kodulehelt (www.elk.ee).