Ilmus rootsi kirjaniku avameelne lugu tüdrukust naiseks kasvamisest

Ma tahaksin aru saada, mis juhtus. Ja mis järjekorras. Mälust. Kõik küsimused, mis on jäänud vastuseta. Kes me olime? Mis on armastus? Natuke armastust peab ju ometi alles jääma, kui see kord olemas on olnud? Muidu on ainult surm ja ükskõiksus. Aga mälu on muidugi petlik. Põhiliselt tahtsin kolme asja. Vabaks saada, kirjutada, orgasmi kogeda.

Avameelselt ja selgete mälupiltidega visandab Agneta Pleijel meile tüdruku, kes ta ise kunagi oli. Raamatu tegevus hõlmab kaht kümnendit alates kirjaniku sünnist 1940. aastal. Tema lapsepõlve mõjutasid pidevad elukohavahetused. Tüdrukut paelub lugemine, samuti naise roll, perekond ja inimesed. Matemaatikust isa ja muusikust ema on väga erinevad ning tasapisi hakkab ta taipama, et on kasvanud keset valet. Kes ta õieti on? Ta peab ennast hoolega valvama, kaitsma ennast ja kaht nooremat õde sõjakoldes, mida nende vanemate abielu endast üha rohkem kujutama hakkab. Ta usub imesid, maagiat ja muutust.

Valulises, kuid ka humoorikas loos otsitakse tõde, moraali ja kohta päikese all. Agneta Pleijel kirjutab küll oma noorusajast, kuid kirjeldus tütarlapse naiseks sirgumisest on ajatu.

Agneta Pleijel on tunnustatud rootsi prosaist ja näitekirjanik. Eesti keeles on varem ilmunud tema «Talv Stockholmis» («Loomingu Raamatukogu» 2000, nr. 39/40).