Ivi Drikkit: miks muutus peatuste teatamise kord? (1)

Kardetud suurt segadust pole siiski tekkinud ning loodetavasti on võimalik ilmnenud vigu ja väikseid korratusi aja jooksul parandada. Eks need suvekuud olnudki harjutamise ja harjumise aeg, sest lapsed veel koolis ei käinud ja tööinimestel oli puhkuseaeg.

Asjaosalistel on tulnud erinevatel liinidel tehtud muudatuste põhjusi üsna sageli selgitada (iseasi, kas sellega ka rahule on jäädud). Mina olen juurelnud ühe kõigil liinidel tehtud muudatuse üle ega ole suutnud välja mõelda ühtki mõistlikku põhjust, miks muudeti peatuste teatamise korda.

Tagantjärele tuleb tunnustada eelmist vedajat Sebet, kes seadis sisse peatuste teavitamise (automaatse) süsteemi. Nagu ehk mäletate, oli varem see kohustus pandud bussijuhtidele, mis mõnikord toimis, enamasti aga mitte.

Kui Sebe ajal öeldi bussi peatudes ka järgmise peatuse nimi, siis nüüd seda enam ei tehta.

Kui Sebe ajal öeldi bussi peatudes ka järgmise peatuse nimi (nt «Kaubamaja, järgmine peatus Riiamäe»), siis nüüd seda enam ei tehta. Mis on järgmine peatus, saame teada poolel teel sinna. Kui olen juhtumisi istunud vale bussi peale või mingil muul moel oma sõitu valesti planeerinud, ei ole võimalik viga parandada, peab sõitma järgmisse peatusse. Näiteks sellestsamast Riiamäe peatusest sõidavad bussid kolmes suunas: Võru ja Pepleri tänavale ning otse ehk siis peatustesse Lootuse, Pepleri, Pauluse. Mittevajalikku suunda sõitmisi võib ette tulla teistelgi liinidel ning siis pole muud teha, kui tagasiteel jalgadele valu anda.

Inimesele, kes sõidab üht liini iga päev, pole peatuste teatamine ehk üldse oluline, ent usun, et enamik linlasi ei piirdu vaid ühe liiniga. Samuti ei tasu arvata, et sõitja on kõigi peatuste nimed pähe õppinud või siis peavad sõidu ajal valvsalt järge, nina teatmikus või telefonis.

Mul oleks tõesti hea meel, kui keegi suudaks selgitada, miks see muudatus senisest moodusest parem on – isegi sõnu pole kokku hoitud! Aga muudatusi on ju mõtet teha vaid siis, kui uus on senisest parem. Kas on?