Ökotalunik Urmas Mägi loodab päikesepargiga reisiraha teenida

Ain Lember
, Toimetaja
Copy
UUE AJA ASJAD: Kalju ökotalu perenaine Kati Mägi on pere sissetulekut kasvatava päikesepargi rajamisega igati nõus.
UUE AJA ASJAD: Kalju ökotalu perenaine Kati Mägi on pere sissetulekut kasvatava päikesepargi rajamisega igati nõus. Foto: Gunnar Siiner/Saarte Hääl

Kalju ökotalu peremees Urmas Mägi ehitas toetuse abil päikesepargi, et energia müügist teenitud tuluga inimväärset elu nautida.

"Asi on selles, et kuskilt peab sissetulek ka tulema," selgitab 72-aastane maheviljakasvataja Urmas Mägi, miks ta vanuigi veel innovaatiliste arengutega kaasa läks. "Et mitte sente ja veeringuid kokku lugeda, teadmata, kas tuleb pensini välja või ei tule."

Päikesepaneelide paigaldamiseks kasutas Urmas toetusraha ja omaenda sääste, laenu ei ole ta selleks võtnud sentigi. Kogu päikesepargiga seotud asjaajamine oli Urmase sõnul üsna keeruline. "Poleks vist üldse seda ette võtnud, kui oleks teadnud, mis hirmus palju aega ja närvikulu see nõuab," nendib ta tagantjärele.

50-kilovatise võimsusega päikesepark liidetakse elektrivõrguga 5. septembril ja eks siis ole näha, kas tõotatud tulu ka tegelikult laekuma hakkab. Loodetavasti pere sissetulek siiski suureneb, sest 400-eurose pensioniga autole kütet osta, elektri- ja telefoniarveid tasuda, toitu ja riideid hankida pole just meelakkumine. Viljakasvatusest laekuv raha läheb suuresti varuosade ja sisendite ostmiseks, vajadusel ka investeeringuteks ning seda jooksvalt igapäevasteks kuludeks ei kasutata.

Suurim reisileid on Kavastu parv

Raha on Kalju ökotalu peremehel vaja eelkõige reisil käimiseks. Urmase sõnul meeldib talle koos abikaasa Katiga teha igal suvel üks-kaks mõnepäevast reisi kas Eestis või Põhja-Lätis. Esimene enam kui 1000 km pikkune väljasõit tehakse tavaliselt enne jaanipäeva ja teine millalgi suve teisel poolel.

Narva ja Narva-Jõesuu ning Valaste juga ja Paldiski kant on ühed Mägide meelispaigad Eesti põhjarannikul. Kõige enam meeldivad Urmasele aga Lõuna-Eesti järved ja kuppelmaastikud. Suurimaks leiuks Eestis on Mägidele Tartumaal asuv Kavastu parv, mille olemasolust polnud neist kumbki kuulnud enne, kui silmasid ühel ringsõidul Kavastu parve suunaviita. Läksid kohale ja said parvega üle Emajõe. 

Urmas Mägi: “Mõni küsib, kas sul uni peale ei tule, kas sul tagumik haigeks ei lähe. Aga minul ei lähe.”

"Auto on ka parve peal ja ise aga muudkui väntad suurt ratast, kett käib mööda põhja," kirjeldab Urmas, kelle sõnul peab tema abikaasa seda paika kõige ilusamaks kohaks.  Vikipeedia ütleb, et Kavastu praam (nimetatud ka Kavastu parv) on praam Kavastul Suur-Emajõe alamjooksul. Praamiga ületatav jõeületuskoht on tänapäeval Eestis ainus selletaoline. Praamil on enam kui sajandi vanune käsitsi ringiaetav mehhanism.

Reisimine eeldas loomadest loobumist

Tuuritamise komme sai paaril alguse pärast seda, kui ökotalu lõpetas loomakasvatuse, mis teadagi eeldab pidevat loomade eest hoolitsemist ja kohaolu. Viljakasvatus siiski jäi, sest lõplikult pensionile jäämist ökotalu peremees paslikuks ei pidanud. "Nõukogude aja inimesena olen ma harjunud tööd tegema ja kui sul tööd ei ole, käid sa nagu loll ringi, käed püksitaskus."

Liikumisest ja ilma uudistamisest hakkas Urmas lugu pidama juba nõukogude ajal, mil ta töötas kaugsõidu autojuhina. Tekkis ka äratundmine, et amet, mis toob talle leiva lauale, oli ühtlasi hobi.

VÄSIMATU TÖÖMEES: Urmas Mägi parandab kombaini.
VÄSIMATU TÖÖMEES: Urmas Mägi parandab kombaini. Foto: Gunnar Siiner/Saarte Hääl

Neil aegadel viisid kaugemad sõidud teda põhiliselt Lätti, Leetu ja Kaliningradi. "Mõni küsis, kas sul uni peale ei tule, kas sul tagumik haigeks ei lähe. Aga minul ei lähe selg haigeks ega tagumik."

Urmas tõdeb, et sel suvel jäi oodatud reis kahjuks tegemata. "Ootasime kogu aeg, et avatakse Ventspilsi laevaliin, aga see jäi ära ja pärast seda läks üldse hirmus kiireks, sest kõik viljad said nii varakult valmis."

Kunagi käis Urmas ka metsas jahil, aga kuidagi kohatu tundus lonkida metsas samal ajal, kui kodus on niipalju tegemist. Eks ühel õigel pererahval on ju vahetpidamata midagi toimetada. 

Naine küll manitsevat Urmast hingamispäeval puhtaid rõivaid kandma, aga meest kisub nagu lummatult ikka masinate manu. 

Oma klassivenna ja hea sõbra Riivo Vaetiga on Urmas jõudnud järeldusele, et oma lastest talule järelkasvu ei saa. Ehk saab asja lastelastest, kes istuvad meelsasti kombaini peal ja uurivad, kuidas viljal niiskust mõõdetakse või kuidas kuivati töötab. Samas tundub nutiajastu põlvkonna arusaam põlluharimisest vanavanematele pisut ootamatu. "Vanem lapselaps mul ütles, et kui tema tuleb põllumeheks, siis istub ta kraavi kaldal ja juhib traktorit arvutiga..." on ökotalu peremees hämmingus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles