See annetusraha läks küll õigesse kohta!

Ülle Käsk, Kuressaare haigla lastearst:

Kuressaare haigla lastearstina tänan Eestimaa sünnitusmajade toetusfondi ja selle juhti Raili Friedemanni, kes selle kampaania käivitasid. Samuti olen tänulik kõigile annetajatele.

Ma ei nimetaks seda aparaati elustamislauaks, pigem vastsündinu abistamislauaks. Juhtub ju vahel vastsündinutega nii, et neid on vaja abistada. Selleks on see kompaktne ja väike aparaat ideaalne.

Vastsündinu abistamise esmane tingimus on tagada talle soojus ja normaalne hingamine. Selleks on uus aparaat ideaalne. Enne oli meil vastsündinu hingamise toetamiseks eraldi aparaat, samuti oli eraldi jälgimismonitor, laps oli aga soojas vanal nn elustamislaual, mis on juba amortiseerunud. Nii et pidevalt tuli jälgida, mis toimub vasakul, mis toimub paremal. Nüüd on kõik funktsioonid ühes aparaadis koos, see teeb meie töö lihtsamaks.

Kui varem pidime vastsündinu kehasoojust kogu aeg ise kraadima, siis nüüd teeb see aparaat seda automaatselt andurite abil ja näitab temperatuuri.

Vastsündinu jälgimisel on see väga oluline asi. Miks? Laps sünnib ja satub 37 soojakraadi juurest umbes 22-kraadise temperatuuri kätte. Kuna temperatuuride vahe on päris suur, tuleb – eriti haige vastsündinu korral – hoolega jälgida, et laps maha ei jahtuks.

Samuti meeldib mulle selle abistamislaua ergonoomilisus. Saame haigeid vastsündinuid kaaluda, ilma et me ta siit laualt soojast ära võtaksime. Kuna haige vastsündinu tahab võimalikult vähe puudutamist, ei pea me liigutama teda, vaid sedasama aluslauda nii, nagu parasjagu tarvis on. Samal laual saame ka jälgida, kas laps kosub või peame ta Tallinna lastehaigla intensiivravi osakonda saatma.

Aastate lõikes on nende laste arv, kelle oleme pidanud Tallinna saatma, erinev. On selliseid aastaid, kus neid lapsi on olnud kuus, ja ka selliseid, kus neliteist. Tänavu on neid vastsündinuid olnud üks.

Arvan, et hakkame seda aparaati kasutama mitte ainult haigete vastsündinute abistamiseks, vaid ka oma igapäevatöös – vastsündinu soojenduslambina protseduuride tegemisel. Keerulisteks olukordadeks tuleb aga valmis olla, sest vastsündinud üllatavad. Isegi, kui arvame, et kõik on hästi, ei pruugi nii olla. Selleks tuleb alati valmis olla.

Thea Rahumeel, Kuressaare haigla naistearst:

Inimene ei saa teada, mida tähendab elu, mida tähendab maailm, mida üldse miski tähendab enne, kui tal on laps, keda ta armastab. Siis muutub terve maailm ja mitte miski ei ole enam täpselt selline, nagu oli varem.

Mul on siiralt hea meel, et ka maakonnahaiglaid on märgatud ja nende toetamise on mõni inimene oma südameasjaks võtnud. Tänan fondi tegevjuhti Raili Friedemanni ja kõiki annetajaid.

Aeg muutub. 37 aastat tagasi, kui sündis minu teine laps, oli sellise tänapäevase abistamislaua asemel plekk, soojendusega kauss ja baikatekk. Minu poeg, kes kaalus sündides vaid 1,6 kg, jäi ka sellistes tingimustes ellu.

Meditsiin on tehnika poole pealt kardinaalselt arenenud. Loodan, et uus aparaat on meile suurepärane abivahend. Aparaat üksinda aga ei tööta. Õnneks on mul heameel tõdeda, et meie meeskond on pädev, uuendustega kaasaminev. Minu isiklik mure on aga see, et riigi osa, tagamaks vajalikku ja tänapäevast aparatuuri ning tingimusi, on suhteliselt tagasihoidlik, kuna heategevusega oleme nii palju saavutanud. Suureneb ainult ametnike armee. Loodan, et tulevikus muutub ka see ja riigi toetus suureneb.

Triin Sepp, MTÜ Saare Kena juhatuse liige:

Meie jaoks abikaasa Hannesega – kellega meil on kahepeale neli last – oli oluline just Kuressaare haigla sünnitusosakonda aidata. Kolm aastat tagasi sündis siinsamas Kuressaare haiglas meie pisipoeg. Kuna kõik saab alguse lastest, on see teema meile väga südamelähedane. Toetada võiksid ka need, kel endal lapsi ei ole, sest lapsed on meie kõigi tulevik. Õnneks leidub palju neid inimesi, kel süda õige koha peal – tänu sellistele inimestele on see masin Kuressaare haiglas olemas. Usun, et NOM-festivali heategevuslikule õhtusöögile tuli enamik inimesi kohale seepärast, et anda oma panus. Lihtsalt õhtusöögile võib ju ükskõik kuhu minna. Saime väga palju tagasisidet, et raha läheb nii õigesse kohta. Üks naisterahvas pidas koguni oma sünnipäevapeo sel õhtusöögil, kutsudes sinna oma külalised.

Praegu peame plaani, kuhu järgmise heategevusliku õhtusöögi tulu suunata.

Hannes Sepp, Saaremaa Võrkpalliklubi tegevjuht:

See aitamise ja heategevuse teema peaks puudutama iga inimest, kel on lapsed. Kuna tundub, et riik aidata ei jõua, jagub õnneks neid inimesi, kes seda teevad. Meil juhtumisi sattus nii, et me Triinuga kumbki oma asjadega saime kokku koguda üle kuue tuhande euro. Samuti aitasime muul moel. Meie jaoks on see loomulik. Seda, kui oluline on abi ja toetus, mõistetakse pahatihti aga alles siis, kui endal on seda abi ja toetust vaja. Õnneks leidub neid, kes suudavad sellest, aru saada enne, kui endal häda käes.

Üritame Saaremaa Võrkpalliklubiga igal aastal mingile heategevusprojektile õla alla panna. Seekord annetasid mängijad sünnitusmajade toetusfondile 500–600 eurot. Tegime publikule kaks särgioksjonit ja lasksime pealtvaatajate seas korjanduskastil ringi käia.