Avatakse näitus ühest suurimast eesti kunstikollektsionäärist (1)

Richard Kaljo. Alfred Rõude eksliibris. Puugravüür. 1963. Eesti Kunstimuuseum

20. sajandi esimese poole ühe suurima eesti kunstikoguja Alfred Rõude (1896–1968) missiooniks oli koguda Eesti kaasaegse ja väiksemas mahus ka varasema, sealhulgas baltisaksa kunsti paremikku.

Tänu erudeeritusele ja heale maitsele valis ta oma erakordselt rikkalikku kollektsiooni tähtteoseid, kuid täiendas kogu ka rohkete visandite ja etüüdidega, mis aitavad mõista kunstniku loomeprotsessi. Ühtaegu toetasid tema ostud ja tellimused kunstnikke majanduslikult. Eriti tähtis oli Rõude roll suurima eesti graafiku Eduard Wiiralti toetamisel, tema teoste tutvustamisel ja ta pärandi säilimisel.

Alfred Rõudet võib nimetada ka kunstiteoste päästjaks, sest ta otsis ja leidis neid autorite kunagistest elukohtadest. Vaid tänu sellele on praeguseni alles mitmed Eduard Wiiralti ja Konrad Mägi varased meistriteosed ning näited mitmete 20. sajandi algul noorelt surnud kunstnike loomingust.

Kunstikogumist alustas Rõude 1926. aastal Tartus, jätkates seda hiljem Tallinnas. Tema lemmikkunstnik oli Eduard Wiiralt, kellelt ta kogus kõike – tähtteostest juhujoonistusteni tikutopsidel. Väga hindas ta ka oma sõbra Andrus Johani loomingut, samuti Konrad Mägi, Kristjan ja Paul Raua, Aleksander Vardi, Ado Vabbe, Paul Burmani, Jaan Grünbergi, Oskar Hoffmanni ja Jaan Koorti töid. Omaette teemana tõusevad Rõude kollektsioonis esile 20. sajandi alguse rahvusromantiline suund, sõjajärgne graafika ja eksliibrised. Lisaks talletas ta kunstnike kirju ja vanu fotosid ning nende kõrval ka raamatuid, millest vanimad pärinevad 16. sajandist.

Alates 1979. aastast kuulub Rõude kogu enamik, üle 12 000 teose (sh üle 2800 estambi ja joonistuse Eduard Wiiraltilt) Eesti Kunstimuuseumile ning praegu on Kumu kunstimuuseumi Eesti kunsti püsiväljapanekus ligi paarkümmend tema kollektsioonist pärinevat teost. Kahjuks on kunagise legendaarse kunstikoguja nimi aga avalikkusele nüüdisajal peaaegu tundmatu.