Juhtkiri: lahendus algab vea tunnistamisest (3)

Viimase nädala jooksul oleme kirjutanud projektiraha väärkasutamisest teaduses. On veel vara ennustada, mida näitab Tallinna Tehnikaülikooli uus audit (või eile õhtul selgunud võimalik kuriteoteate esitamine), kuid haridussüsteemis aste allpool jõudis üks juhtum ilmselt lõpliku lahenduseni.

17. juuli Postimehes kirjutasime Kanepi gümnaasiumi direktori vaimsest terrorist õpetajate kallal. Eile teatas tolle loo peategelane, et lahkub poolte kokkuleppel ametist. Ei direktor Iivi Suislepp ega vallavanem Piret Rammul ole kokkulepet sisuliselt kommenteerinud, kuid samm järgneb möödunud nädala kohtumisele haridusministeeriumiga. Seejuures soovitab vald ajalehel pöörata tähelepanu hoopis päevapoliitilistele teemadele, et kool saaks uut õppeaastat rahus alustada.

Selle loo puhul on oluline rõhutada, et lõpuks Postimehele probleemi sügavust näidanud õpetaja Kaidi Valli-Mägi käis enne ajakirjandusse minemist läbi kõik instantsid. Ei olnud abi kooli hoolekogust, vallavalitsusest ega ministeeriumist. Direktori kiuslikkust kirjeldas Postimehele seejuures 15 õpetajat, kuid Suislepa ametiajal lahkus sealt koguni 30 pedagoogi. Kas kaitses see varjamine lõpuks kogukonda või vastupidi, lammutas selle?

Nõnda on ka Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudiga, kuhu oli vaja kedagi väljastpoolt kogukonda, et skeemid avalikkuse ette tuua. Probleemi tõsidust üksnes kinnitab fakt, et projektipõhist teadust Eestis niimoodi tehaksegi. Seda räägitakse eravestlustes ja tunnistatakse nüüd ka ajakirjanduses.

Kuni asju põhjendatakse stiilis «nii on alati tehtud» ja «neid naiivseid maailmaparandajaid on siit varemgi läbi käinud», seni jäävad need asutused ka omaenda skeemide lõksu.

Iga süsteemi puhastumine saab alata vaid siis, kui selle osised ehk kogukond probleemi tunnistab. Kuni asju põhjendatakse stiilis «nii on alati tehtud» ja «neid naiivseid maailmaparandajaid on siit varemgi läbi käinud», seni jäävad need asutused ka omaenda skeemide lõksu. Seis on halb, kui lahendus saab tulla üksnes pärast ajakirjandusse pöördumist. Tõsi, sellest on vähemasti tõesti kasu olnud.

Selline muster on aga kui makrotasandi väljendus ühest vägivaldsest perest, mille pahupool jääb süsteemi sisse – koduse nelja seina vahele. Väljapoole tehakse head nägu ning kahtlejate-rahulolematute muresid eiratakse või neid karistatakse, nagu näitasid ka Kanepi koolis õpetajatele esitatud töökoormuse vähendamise «ettepanekud».

Ajakirjandusel on oht oma rolli üle paisutada ja mõne näidispoomise järel endale õlale patsutada: töövõit käes. Kuid vähemalt on meie vabas ühiskonnas säilinud teadmine, et ühel või teisel viisil on võimalik juurdunud skeemid lahti harutada ja õiglus jalule seada.