Põhimõtetest ja põhimõttelagedusest poliitikas

Samuti, et on olemas niiditõmbajad ja otsustajad ning ülejäänud on, viisakalt öeldes, käetõstjad ja nupulevajutajad. Elu on näidanud, et kui selliste arvamustega poliitkiibitseja poliitikasse tuleb, kõrbeb ta valusalt kärsates. Sest need arvamused on ekslikud.

Poliitikasse tullakse mingeid eesmärke saavutama. Mõni otsib ehk tõesti mugavat kohta, tähtsust ja suurt sissetulekut, kuid minu kogemus ütleb, et enamasti tullakse sooviga midagi teha ja midagi muuta. Minu täiesti subjektiivse tunde põhjal on uutes tulijates indu rohkem ja vanade olijate seas kohtab rohkem mugandumist. Vabatahtlikult lahkumise levinuimaks põhjuseks on innu kuhtumine ja uue, suuremat kirge pakkuva isikliku eesmärgi teke.

Sellised põhimõttelagedad inimesed arvavad, et ka teised on nendesugused − valmis igaks suvaliseks diiliks, ilma isikliku seisukoha ja arvamuseta −, nad alandavad suurema osa poliitikuist poliitikute alamklassiks, kel pole isiklikku mõtlemisvõimet ning kes on kohatäited, ustavad parteisõdurid ja ostetavad-müüdavad. 

Eesmärkide saavutamiseks on tõesti tavaliselt vajalik jõuda tugeva otsustaja positsiooni ehk siis valitsusse, seda siis riigi või omavalitsuse tasandil. Opositsiooni ei pruugita kuulata, kahjuks tihtipeale seetõttu, et nad on opositsioon. Mis minu arvates on rumal. Aga on olnud nii ja korduvalt, et hea ja õige eelnõu poolt ei hääletata seetõttu, et seletuskirjas on mainitud Euroopa Liitu. Mis on ka rumalus.

Eestis on riigi tasemel alati koalitsioonid olnud. Seega on valitsused tegutsenud alati sisemiste kompromisside raames ja ühegi valitsuse ükski otsus pole olnud üksnes ühe valitsuses osaleva erakonna otsus. Ei saa öelda, et üks erakond vastutab kõige eest ja teine üldse mitte millegi eest. Koalitsioonivalitsus on alati kõigi osapoolte valitsus ja vastutus.

Koalitsiooni võib koostada mitmel viisil, kuid paratamatult ei saa olla nii, et ühe kõik või peaaegu kõik eesmärgid täidetakse ja samal ajal mitte ühtegi teise/teiste oma. Valitsusosaliste eesmärgid võivad olla väga erinevad, vahel vastandlikudki mingites küsimustes, kuid seni pole juhtunud, et ühe osapoole põhiliseks eesmärgiks on olla üksnes võimul. Aga ajad muutuvad, nii et ma ei välista, et just seda näeme praegu Eestis juhtuvat. 

On kummaline lugeda, kui valitsuses olija süüdistab opositsiooni soovis saada võimule. Võiks ju vastu küsida, et kui võim pole oluline (et siis erakonnale pole tema eesmärgid olulised), siis mida sina ja sinu erakond valitsuses teevad. Milleks teie erakond üldse olemas on ja mis on selle ideoloogiline alus?

Tekitab kõhedust, kui erakonda süüdistatakse selles, et ta soovib oma eesmärke täita, mitte ei kritiseerita erakonna eesmärke. Nende kahe asja vahel on päris paljudel raske vahet teha.

Veelgi kõhedust tekitavam on see, kui mingi poliitiline mõttevool või ilmavaade kuulutatakse selliseks, mis tuleb hävitada. Juhin tähelepanu, et seda praeguse koalitsiooni poolt hävitamisele kuuluvat erakonda ja tema eesmärke toetab üle kolmandiku Eesti elanikest. Lisades teise opositsioonierakonna, jõuame umbes poolte Eesti elanike ilmavaateni. Kas plaanis on hävitada kolmandik/pool Eesti elanikest? Või nad Eestist välja saata (Kanadasse?)? Või hakatakse neid spetsiaalsetes laagrites ümber kasvatama?

On kurb lugeda, kui tipp-poliitik arvab, et poliitikas pole põhimõtted midagi väärt ning kõik on kaubeldav. Kes, olles olnud kogu või peaaegu kogu oma täisealise aja poliitikas, ei usu, et inimestel on põhimõtted ja väärtused, et teised poliitikud ei hääleta ja ei tee otsuseid mitte oma koha/raha pärast, vaid oma veendumuste ja põhimõtete pärast. Kurb on sellise inimese pärast, sest mul on tunne, et selline noorvana inimene on seest sügavalt katki ja elus paljust ilma jäänud.

Amet võib küll päris paljut ette kirjutada − näiteks kuidas käituda ja mida rääkida −, kuid amet ei kirjuta mitte kunagi ette põhimõtteid ja väärtusi. Kui amet on olulisem põhimõtteist ja väärtustest, siis on tegemist põhimõttelagedusega ning see on asi, mida ei tohiks poliitikas olla. Jah, seda on. Just sellised põhimõttelagedad inimesed arvavad, et ka teised on nendesugused − valmis igaks suvaliseks diiliks, ilma isikliku seisukoha ja arvamuseta −, nad alandavad suurema osa poliitikuist poliitikute alamklassiks, kel pole isiklikku mõtlemisvõimet ning kes on kohatäited, ustavad parteisõdurid ja ostetavad-müüdavad. 

Eks kõike seda negatiivset, millele osutasin, on olnud alati ja ilmselt on ka tulevikus. Kuid sellised asjad ei tohi muutuda domineerivaks ja loomulikult võetavaks, kahjuks näen just seda juhtuvat. Põhimõttelagedus on Eesti iseseisvusele ja demokraatlikule korrale praegu kõige suurem oht.