Kuidas ma Almatõs prostituutidega teed jõin (1)

Almatõ, 9 juuni. Ma olen oma reporteritöö edukalt ära teinud. Saatsin just ära artikli sel päeval toimunud erakorralistest presidendivalimistest ning mõtlesin, et ma olen midagi head ära teeninud. Hotelli lähedal on usbeki restoran, kus ma olen minevikus mõned korrad kolleegidega paar kannu õlut teinud, ent pole kunagi einetanud. Suundusin siis sinna, tellisin samsa (lihapirukas, mida peetakse üldjuhul usbeki köögi pärliks, usbekid ise aga väidavad, et see on tatarlaste roog), lagmani (usbeki-uiguuri nuudliroog, neid on mitukümmend sorti) ja atšitšuki salati (piprane usbeki salat kõikmõeldavatest aedviljadest) ning karahvini saja grammi sellesamusega. Istusin restorani terrassil. Restoran ise oli kindlasti kohalikku kõrgliigasse kuuluv, kui järeldada selle ette pargitud kallite džiipide järgi. Kallilt ja stiilselt riietatud kohalik kasahhi ning usbeki kõrgkiht saalis sisse ja välja. Ühel hetkel hakkas vihma sadama, see jäi aga ruttu üle. Pärast vihma oli õhk värske ja täis puude, lillede ning rohu lõhna, nagu see saab olla vaid idamaades. Taevas oli sünkmust ja selles terendasid erksad hõbedased tähed, nii nagu seda saab näha vaid kauges lõunas.