Irja Alakivi: rohelinnalt Lahtilt oleks Tartul mõndagi õppida

Euroopa Komisjoni kokkukutsutud žürii valis Euroopa järjekordse rohelise pealinna. Seda austavat tiitlit hakkab aastal 2021 kandma Soome keskmise suurusega linn Lahti. Lisaks tiitlile saab linn 350 000 euro suuruse tiitliaasta lähtetoetuse. Tiitel tähendab, et linn on usaldusväärne keskkonnategudes ning inspireeriv teistele. Finaali jõudsid veel Lille ja Strasbourg Prantsusmaalt.

Keskkonnavaldkonnas on tänapäeval progress mõõdetav ja tulemused kontrollitavad. Euroopa rohelise pealinna tiitli saavutamist võib võrrelda mitmevõistlusega. Kõigi tosina teemavaldkonniti tehtud osavõistluse tulemus läheb arvesse.

Näiteks Euroopa 2011. aasta roheline pealinn Hamburg suurendas aastail 2003–2011 ühistranspordi kasutamist 29 protsenti. Tervelt 99 protsenti Hamburgi elanikest elavad kuni 300 meetri kaugusel lähimast ühissõiduki peatusest.

2021. aasta Euroopa rohelises pealinnas Lahtis näiteks elab juba praegu 99 protsenti elanikest kuni 300 meetri kaugusel mõnest rohealast.

Tartus aga hoopiski õigustatakse bussipeatuste vähendamist ja ka peatuste vahemaad on mitmel liinil liiga pikad ning seda tingimustes, kus kõik peatused on muudetud nn nõudepeatusteks. Suuremahuline linnarataste projekt käivitati aga jalakäijate ohutust eiraval viisil, kuna puuduvad turvalised jalgrattateed nii jalgrattureid kui ka jalakäijaid silmas pidades.

Statistikaameti poolt mullu novembris avaldatud publikatsioonis «Säästva arengu näitajad», mis valmis koostöös riigikantselei strateegia­büroo ja valdkonna ekspertidega, on ainest arengu üle mõtlemiseks ja järelduste tegemiseks, alustades majandusest ja lõpetades kultuuriruumi elujõulisusega. Ei puudu ka peatükk jätkusuutlike linnade ja asumite näitajatest.

Liiklusõnnetused Eesti neljas suuremas linnas moodustavad ligikaudu poole kõikidest liiklusõnnetustest.

Säästva arengu kirjeldamisel on tähtis näitaja rohealade hulk linnades ja asumites, täpsemini nende inimeste osatähtsus, kel on tiheasustusega aladel (rahvaarv kuni 5000) väga hea ligipääs avalikele rohealadele. Avalikud rohealad on rohumaad, metsad, rabad, aga ka kalmistud, pargid ning põõsastikud, mis ei ole eraomandis ja mille pindala on vähemalt pool hektarit.

Väga hea ligipääs tähendab siinkohal, et avalik roheala paikneb kuni 200 meetri kaugusel elukohast. Eesti suurematest linnadest on Tartu selles vallas kõige kehvema näitajaga, 72 protsenti. Praegu kompenseerib seda kehva olukorda mõnevõrra see, et vähemalt kesklinnas on pargid alles ja ühissõidukiga pääseb veel kesklinna parkidesse ja Emajõe kallaste rohealade lähedusse. Seda enam peaks linnavalitsus ja -volikogu pöörama ka kultuuripealinna kontekstis tähelepanu, et need alad säiliks ning nende kasutamine muutuks kõigile elanikerühmadele mugavamaks.

Tartu peaks Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimise käigus hoiduma kavatsustest kavandada uusi objekte kesklinna parkidesse ja Emajõe kallastel juba olemasolevatele või potentsiaalsetele uutele puhkealadele.

Kas Eesti linnadel on potentsiaali saada kunagi ka Euroopa roheliseks pealinnaks või selle kõrvale loodud väiksematele linnadele mõeldud analoogilise konkursi Green Leaf võitmiseks? Kindlasti, kuid arengu kavandamisel tuleb olla tark, sihikindel ja ettenägelik.

Euroopa rohelise pealinna tiitli saamiseks hinnatavad linnade suutlikkuse ja tulemuslikkuse 12 teemavaldkonda on: kohanemine kliimamuutustega, säästev liikuvus linnas, säästev maakasutus, loodus ja bioloogiline mitmekesisus, õhukvaliteet, müra, jäätmed, vesi, roheline kasv ja ökoinnovatsioon, energiamajandus ning juhtimine.

Lahtis elab juba praegu 99 protsenti elanikest kuni 300 meetri kaugusel mõnest rohealast.

Taotlemisprotsessis kirjeldavad linnad olemasolevat olukorda igas valdkonnas, viimase viie kuni kümne aasta jooksul rakendatud meetmeid, eesmärke ning lähenemisviise nende saavutamiseks, teabe dokumenteerimist ja jälgitavust. Kaheastmelist hindamist teevad valdkondade eksperdid ja finaalis žürii.

Euroopa rohelise pealinna konkursi ja selle kaudu linnadele osaks saava suure üleeuroopalise tunnustuse idee sündis ning arendati koostöös teiste Euroopa linnade esindajatega 2006. aastal välja Tallinnas, vastav memorandum allkirjastati Tallinna päeval, 15. mail. Esimest korda kuulutati Euroopa rohelise pealinna konkurss välja 2008. aastal ning selle väärika tiitli kandjaks aastal 2010 sai Stockholm.

Euroopa kultuuripealinna idee algataja oli mäletatavasti Kreeka kultuuriminister Melinda Mercouri koos oma Prantsuse kolleegi Jack Langiga. Esimeseks Euroopa kultuuripealinnaks sai 1985. aastal Ateena.

Kandideerimisel Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2024 on lõppvooru Eestis jõudnud kaks väga eriilmelist linna – Tartu ja Narva – ning nad on kaasanud kaks täielikult erineva keskkonnakoormuse ning kultuuritaustaga piirkonda.

Euroopa kultuuripealinnaks olemine toob kindlasti kaasa nii majanduslikku kui ka sotsiaalset kasu, rikastab ja mitmekesistab Euroopa kultuuri ja loob uusi koostöövõimalusi. Kindlasti ei tohiks see aga toimuda kohalikke keskkonna- ja jätkusuutlikkuse aspekte unustades.