Tagaranna – arhailine elulaad vahelduseks moodsale rutule

Tagarannas, kus suvel naudib kaunist loodust sadakond inimest, jääb talveks paigale 6–7 suitsu.  Eelkõige hoiab inimesed maalt eemal töökohtade puudus, pealegi on paljud ametid sedavõrd linnakesksed, et nendega polegi võimalik maakohas tegeleda. Elu on ikka seal, kus leidub tasuvaid töökohti. Sünnist saati Tagarannaga seotud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque ei saaks ealeski pidada kohtuistungeid Tagarannas.

Tagaranna suvekodu omanik, endine regionaalminister Jaan Õunapuu toob välja, et üks asi on elada mere ääres suviste päikeseliste päevadega ja teine asi külmal, pimedal ja tormisel ajal. Õunapuu käib vahetult kalda ääres asuvas Tagaranna kodus üle 10 korra aastas ja teab, millest räägib. Kui ikka tuul põhjast või kirdest puhub, siis nina väga välja pista ei taha, ehkki selliselgi ilmal ei puudu oma võlu.

Merelkäigud sisustavad terve päeva

Mõistagi trotsivad kõledat aastaaega küla alalised elanikud, ent kellel töö vähegi võimaldab, üritab Tagarannas veeta pea kogu suve. Ka siis, kui suvi on sajune ja tuuline. Jaan Õunapuu ise on Tagarannas viibinud järjepanu kolm kuud, ilma et oleks kordagi Tartus pere juures käinud. "Siin on teha nii palju, kui sa käid merel, on su päev absoluutselt sisustatud," kinnitab Õunapuu.

Hommikul tood merest võrgud ja siis hakkad kalu võrgust välja võtma, rookima ja soolama. Aeg kaob märkamatult ja kui kalad lõpuks suitsuahju jõuavad, ongi õhtu käes. Arhailine elulaad osutub modernse riigi rutakusele väga maandavaks vahelduseks.

Jaan Õunapuu tunneb rõõmu, et viimastel aastatel on Tagarannas hoo sisse saanud ühistegevus. Enne jaanipäeva peeti talguid ja juulis korraldati väga hästi õnnestunud kirjandusfestival. 

Külasadamas seisab kai ääres kümmekond paati, ent paraku ei saa öelda, et sadama arendamisega seonduv ainult naeratuse näole tooks. Pikaleveninud kohtuvaidlus PRIA toetuse kasutamistingimuste võimaliku rikkumise üle paneb küsima, kas maaelu toetamine peab olema ülereguleeritud. Õunapuu sõnul võib kompromissitu bürokraatia maaelu toetuste kasutamissoovi sootuks hävitada. "Annaks jumal, et selliseid julgeid inimesi rohkem oleks, aga see näide kohtuskäimisega ehmatab kohalikud inimesed veelgi rohkem ära."

Viimased kolm-neli aastat on Tagaranna elanikele pakkunud väikest teenistust suitsukala müük. Külainimesed panevad sildid tee äärde ja müüvad suitsulesta. Turistid ostavad meelsasti. Sakslased, venelased, lätlased ja leedulased on põhilised, kes kala järele küsivad. Õunapuu leiab, et riik peaks lubama kohalikel rohkem kala püüda. 

Võrgumehed ei ole kalavarude ohustajad

"See ühevõrgu-värk on naljanumber, ei tõmba seda merd tühjaks ka tavaline kolme võrgu mees," leiab Õunapuu. Kalavarude vähenemise taga tuleb näha ikkagi ettevõtteid, kes püüavad massiliselt ja kellel on suuremad kvoodid käes. "Ma ei räägi ka meie küla kahest kutselisest kalurist, sest ka nemad oma 8–10 võrguga ei ole probleem mere jaoks."

Veel möödunud sajandi algupoolel tegutsesid Tagarannas kalatööstus ja tünnitehas ning oli kalatööstuse naiste ühiselamu. Kokku pakkus Tagaranna kalandus tööd väidetavalt 200 naisele. Nädalalõppudel koguneti peokuuri, kus peeti tantsupidusid.

Kuressaare elanik Lembit Ots käib Tagarannas vanema poja majapidamises suitsusaunas ja meres ujumas. "Väga kihvt koht. Merevaade on Saaremaal igal pool, aga siin on ta suurem," tunnustab Lembit. Et perekonnal on maakoht ka Muratsis, siis on Lembitul, millega võrrelda. Muratsis seevastu saab saunast vaadata lennukite maandumist ja õhkutõusmist. Laevade liikumist näeb ka.

Kuigi nõukogude võim oma kalurikolhoosiga pakkus Tagaranna elanikele mingil perioodil töökohti, ei igatse külas võõrvõimu tagasi keegi.

Jaan Õunapuu sõnul oli inimeste liikumisvabadus Tagarannas asunud piirivalve ja raketiväeosa tõttu tohutult piiratud ning seda kuni päris okupatsiooni lõpuni välja. Millalgi 1989. aastal parkis Õunapuu oma sõiduauto vene sõdurite sauna juurde ja suundus ise mereäärt pidi jalutama. Ei läinud kaua, kui ta sattus vastakuti vene soldatiga, kes teda automaadiga sihtis.

Rootsi allveelaevad põlvesügavuses vees

Julia Laffranque räägib, kuidas ta ema Maimu Berg läks millalgi 70ndatel lapsevankriga mere äärde, et korjata pliidi alla panekuks peenemaid oksi. Praeguse linnuvaatlustorni juures käskis piirivalvur vankrit lükanud emal seisma jääda. Vastasel juhul lubas ta noore ema pihta, vaatamata vankris olnud pisikesele Juliale, tule avada. Kui Maimu Berg huvi tundis, et mida riigivastast võiks üks lapsevankriga ema küll korda saata, sai ta vastuseks: "Võtate ühendust Rootsi allveelaevadega." "Umbes nii, et põlvesügavuses vees on väiksed allveelaevad," muigab Julia.

Ajal, mil Julia Tagaranna kodus polnud veel külmkappi, kasutasid nad toiduainete säilitamiseks  laevameestelt pärit nippi ja riputasid toidu korviga puulatva. Kord oli korv kraamist tühjaks tehtud, vaid sealiha oli tee äärde loobitud. Sellest võis järeldada, et pahandusetegijad võisid olla islamiusulistest piirkondadest pärit soldatid, kes sealiha ei söönud ja selle kui kõlbmatu kraami maha viskasid.

Merevaade on Saaremaal igal pool, aga siin on ta suurem.” - Lembit Ots

Kuigi Tagarannale käis autolavka, kutsuti Juliat ja tema ema ka sõjaväeosa metsapoodi, kust mõnikord õnnestus osta rohelisi banaane. Ükskõik kui vara Julia emaga ka kohale ei jõudnud, pääsesid nad leti äärde alles siis, kui sõjaväelaste ja ohvitseriprouade ostud olid tehtud. "Siis seda, mis neist üle jäi, saime meie ka sealt osta. Aga noh, hea, et me üldse sinna saime."

Julia sõnul käis ta väikese tüdrukuna mere ääres haakrikku korjamas ning mängis siis Soome piimapudelite ja igasuguste pakenditega poodi. Kui Eesti oli  just vabaks saanud, leidis Julia rannast ühe Rootsist tulnud pudelikirja. Ta vastas kirjale ja sai omakorda vastuse pudelikirja läkitajalt. 

Lapsepõlves Küdema lahe ääres jalutamas käinud Jaan Õunapuule meenub, kuidas rannast leitud välismaa taara oli laste jaoks kõva sõna. "Ükskord saime poistega banaanikasti ja banaanid olid täitsa söödavad. Bože moi, missugune tunne siis oli väiksel poisil..."

Julia Laffranque´i  sõnul käib nende pere juba nõukogude ajast alates kuni praeguseni välja Tagarannas mere ääres päikeseloojangut vaatamas. "Oli ilus ja väga tahtsime, et see ilu oleks seotud vabaduse ja iseseisvusega," meenutab Julia. "Nüüd on see kõik olemas ja me saame ikka väga õnnelikud olla."