21. august 1991 laeva Georg Ots pardal

Copy
Parvlaev Georg Ots augustis 2012 Vladivostokis.
Parvlaev Georg Ots augustis 2012 Vladivostokis. Foto: SCANPIX

Taaskehtestatud Eesti Vabariigi esimesel päeval olime, grupp Saaremaa kooliõpilasi ja mina kui õpetaja, reisilaeval Georg Ots," meenutab 25 aasta tagust aega saarlane Anne Trei. "Tulime tagasi Soomest aedmaasikaid korjamast."

Anne Trei
Anne Trei Foto: Tambet Allik/Saarte Hääle arhiiiv

Sinna saime 1991. aasta kevadel Maalehest leitud kuulutuse kaudu. Tööle võeti neli inimest, kusjuures tööloa sai ka 11-aastane tüdruk. Täielik ime, meil ju selleealised lapsed töötada ei võinud, kuid Soome riik andis lapsele isegi tööviisa. Ta töötaski meiega võrdselt, saades hea kogemuse tööharjumuse tekkeks.

Ärge minge laevale!

Soomest tulime tagasi Eestisse just 21. augustil, teadmata midagi eelmise päeva õhtul toimunud sündmustest. Sõitsime Jyväskylä lähistelt Helsingi poole oma maasikakorjamise raha eest ostetud kahe kasutatud Žiguliga. Autod olid täis igasugu kraami: riided, tossud, videomagnetofon, maasikamahlapudelid jm. Kiirustasime Eestisse suunduvale laevale Georg Ots, mis pidi väljuma Helsingi Länsisatamast kella kümne paiku hommikul.

Kui kohale jõudsime, selgus, et Eestisse suunduva laeva väljumine on teadmata ajaks edasi lükatud, kuna Eestis on riigipööre.

Sadamasse olid kogunud tumedates ülikondades mehed – eestlastest agitaatorid, kes keelitasid Eestisse suunduvat rahvast laevale mitte minema: asi olevat väga hull, kuna isegi rahvusvahelist laevaliiklust segatakse. Ka meil oli võimalus tagasi suunduda, kuid gruppi kuulunud noor auto-omanik (täpselt kutsealune) polnud sellega nõus. Ostetud Žigulid olime juba jõudnud panna Helsingist Muuga sadamasse suunduvale laevale, kuhu reisijaid ei võetud.

Pidasime plaani, kuhu laevalt lahkudes kiirustada, et end Vene sõjaväelastele mitte kätte anda.”

Jäime sadamahoonesse ootama. Eestisse suunduvate inimeste arv vähenes kiiresti, ainult vapramad jäid ootama. Üksikud inimesed istusid igavledes pinkidel ja ootasid laeva väljumist. Lõpuks saabuski teade, et laev väljub kella nelja paiku pärastlõunal.

Suundusime laevale. Helsingi sadamast aeglaselt väljuv laev oli peaaegu tühi, ainult mõned inimesed istusid murelike nägudega televiisorite lähedal ja jälgisid ärevalt kodumaal toimuvat.

Vaatasime telepilti: Tallinna tänavatel liikusid tankid, piirati teletorni... Seda kõike nägime teleülekande kaudu – järelikult telemastis polnud probleeme. Laeval viibinud väheste inimeste seas tundsin ära lauljanna Silvi Vraidi ja Saaremaa rahvateatri juhi Rein Rooväli. Silvi Vrait nuttis. 

Vene sõjalaevad

Ka meie olime murelikud, pidasime plaani, kuhu laevalt lahkudes kiirustada, et end Vene sõjaväelastele mitte kätte anda. Olime ju rahvusvaheliselt laevalt Eestisse tulevad välismaalased?

Meie laevale lähenesid Vene sõjalaevad nr 201, 203, mis reisilaeva saatsid. Enne Tallinna sadamasse jõudmist aeglustas laev käiku ja suundus tagasi reidile. Arvasime, et alus suundub Muugale, kuid pärast pikka viivitust lähenesime taas Tallinna reisisadamale.

Laevalt maale minek toimus probleemideta. Ei olnud tihendatud kontrollimist ega arreteerimisi. Laeval olnud vähesed reisijad lahkusid kiiresti sadamast.

Läksime sugulaste juurde, kus kohtusime sõpradega, kes tulid järgmisel hommikul meiega koos Muuga sadamast autosid ära tooma. Žigulid saime pärast tollimaksu maksmist kätte, kuid autodest oli osa asju ära varastatud. Nende uksed tuli ju Helsingi sadamas lahti jätta, sest sadamatöölised sõitsid nendega laevale. Jäime ilma dressidest, tossupaarist, mõnest kohvipakist. Sõit Saaremaale kulges probleemideta.

Kui eespool nimetatud kutsealune noormees Tallinna tehnilisse kooli tagasi läks, saadeti sealt klassitäis noori mehi koju – kardeti nende kiiret mobiliseerimist (arreteerimist). Oli aeg, mil Eestit ähvardas Nõukogude Liidu kättemaks ja Vene sõjaväe rünnak. Õnneks lahenes kõik verevalamiseta.

Anne Trei on endine õpetaja, paljude kodu-uurimuslike raamatute koostaja.

REPLIIK

Väike kartus jääb hinge alatiseks

Maire Forsel
Maire Forsel Foto: reform.ee

See kõik oleks olnud nagu alles eile ja ometi on sellest juba nii palju aastaid. Olin riigipöörde ajal Rootsis. Mäletan, et üks rootslasest tuttav kuulis raadiost, et Eesti on vaba, jooksis nuttes minu juurde, kallistas ja teatas sellest uudisest. Mäletan, et ma ei tundnud mitte midagi. Ma lihtsalt ei uskunud. Või õigupoolest uskusin küll, aga ei julgenud uskuda, et nii see jääbki.

Nägin rootslase hämmingut, kui ta nägi, et ma justkui ei rõõmustagi, ja ütlesin talle, et ma ei julge enne sellesse uskuda, kui oleme kümme aastat vabad olnud.

Nüüd on sellest varsti juba kolm korda rohkem aega möödas ja enam pole kahtlust, et Eesti on vaba. Ometi on ja jääb mulle alatiseks väike kartus hinge. Et nad tulevad jälle ja võtavad meilt meie riigi. Et meie oma poliitikud teevad mingi lolluse, mille tõttu me oma riigi uuesti kaotame. Ma arvan, et see hirm on mulle emapiimaga kaasa antud ja sellest vabaneda polegi võimalik.

Õnneks nooremad põlvkonnad niimoodi ei karda ja kuigi öeldakse, et minevikku tuleb mäletada, on mul isegi hea meel, et nii paljud noored demokraatiat ja vabadust nii iseenesestmõistetavaks peavad, et nad isegi ei tule selle peale, et keegi selle vabaduse neilt uuesti ära võtta võiks. Hirm ei ole kõige parem kaaslane, parem siis juba rõõmustada selle vabaduse üle täiel rinnal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles