Tallinn 800: ootamatu leid Apteegi tänavalt

Tallinna on nüüdseks arheoloogiliselt põhjalikumalt uuritud umbes nelikümmend aastat. Kui esialgu pöörati peamiselt tähelepanu linnamüüriga piiratud alal asunud kinnistutele, siis alates 1990. aastate algusest on aina enam keskendutud ajaloolistele eeslinnadele – esmalt Maakri ja Roosikrantsi tänava piirkonnale, viimase kümnendi jooksul ka Kalamajale. Selle ajaga on arheoloogiakogudesse talletatud aukartustäratav kogus esemeleide, millest lõviosa moodustavad traditsiooniliselt savinõude katked. Kümnete tuhandete kildude seas leidub väga erinevate tarbeasjade jälgi, alates tavalistest keskaegsetest köögi- ja jooginõudest ning lõpetades eriotstarbelise keraamikaga, nagu näiteks savipasunad ja peenelt kaunistatud koogivormid. Seega pole kahtlust, et massilise leiuliigina annab keraamika suurepärase sissevaate sellesse, kuidas on tallinlaste tarbimisharjumused aastasadade vältel muutunud.

Kuid mõnikord rõõmustavad suure killuhunniku kõrval arheoloogide silma ka terviklikumad esemed, näiteks kogemata kaevu või käimlasse pudenenud savinõud, aga ka jäätmehunnikusse visatud kildudest kokku pandud anumad. Selliseid leide on nüüdseks poolesaja ringis, kuid peale paari erandi kuuluvad need kõik 13. sajandist hilisemasse perioodi. Nii on üks 13. sajandi keskpaigast pärinev ja enam-vähem täielikult kokku kleebitud protokivikeraamiline joogikann saadud Viru tänavalt ning rekonstrueerida saab ka 13. sajandi algupoole lääneslaavi poti põhikuju. Ent seni vaid ühel juhul on Tallinnast leitud terve, 13.–14. sajandi piirimailt pärit savinõu, mis tuli poolteist aastakümmet tagasi ootamatult päevavalgele Raekoja platsi kirdenurgast.

See on 2005. aastal Apteegi tänava päästekaevamistel avastatud keskaegne savinõu, mis lebas ühte keldrinurka unustatuna oma 700 aastat, enne kui leidis väärilise koha Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskollektsioonis. Miks jäeti üks sisuliselt kasutamiskõlbulik tarbeese 14. sajandi esimesel poolel keldrit kinni ajades maha, jääb alatiseks teadmata, ent Tallinna vanima savikäsitöö uurimise ja eksponeerimise seisukohast on kahtlemata tegemist tänuväärse eksemplariga.

Apteegi tänava savinõu esindab tüüpilist Tallinna 13. sajandi keraamikat – sarnaste pruunikate või kasutamisest mustaks värvunud anumate serva-, külje- ja jalatükke on leitud tuhandeid. Pelgalt Raekoja platsilt on leitud veidi enam kui 400 säärastele pottidele kuuluvat fragmenti. Seega on analoogsete leidude massilisust, lihtsakoelisust ning kerget purunemist arvestades alust arvata, et lõviosa sellisest keraamikast valmistati Tallinnas. Praegu tugineb see arvamus veel kaudseile tõendeile, sest seni pole vanalinnast ja selle naabrusest tuvastatud jälgi ei tolle aja pottseppade töökodadest ega ka praaktoodetest. Et aga sellist käsitööd kasutati laialdaselt ning praaktooteid kuigivõrd pruukida ei olnud võimalik, siis on 13.–14. sajandi kohaliku pottsepa tegevuskoha ülesleidmine vaid aja küsimus. Seniks aga tuleb meil piirduda kildude najal antava hinnanguga.

Me ei tea, millal hakati äsja asutatud linnas savinõusid valmistama ning kust võiksid pärineda esimesed Tallinna elama tulnud pottsepad. Arvatavasti põimus mitu arengusuunda. Küllap jätkati esmalt muinasaja traditsioonidele vastavate pottide valmistamist, kuid suhteliselt väikses ulatuses. Ilmselt peitub põhjus muu hulgas ka selles, et erinevalt Lõuna-Eestist ei olnud pottsepisel muinasaja lõpu Põhja-Eestis samaväärset tähtsust, jäädes kvaliteedilt ja tootmisulatuselt tagasihoidlikule tasemele.^[1] See regionaalne vahe tuleb muuseas välja ka äsja asutatud linnade puhul: kui Lõuna-Eesti keskaegsetes linnades kasutati edasi juba varasemast tuttavate Loode-Vene savinõude eeskujudel valminud keraamikat, siis Tallinnas valitsesid uue keskuse majapidamistes kohe algusest peale n-ö läänelikud savinõud. Apteegi tänava kolmele jalale toetuv pott – kolmjalgnõu ehk graapen – on sellise keraamika üks kõige tuntumaid vorme.

Kõnealune nõuvorm ei ole hansaregiooni pottseppade leiutis, vaid pärineb vähemalt sadakond aastat varasemast ajast ehk umbkaudu 12. sajandi esimesest poolest. Umbes siis hakkasid Lääne-Euroopa metallivalule pühendunud käsitöölised meisterdama kolmele jalale toetuvaid pronkspotte. Läänemere piirkonnas pärinevad vanimad sedalaadi anumate tootmisjäänused 13. sajandi alguse Lübeckist ning arvukad arheoloogilised leiud osutavad, et peatselt hakati pronksgraapeneid tootma ka teistes hansalinnades. Võimalik, et ka 13. sajandi Tallinnas, kuid praegu on meie kõige vanemad sellele osutavad leiud Roosikrantsi tänavalt välja tulnud 14. sajandi algupoole valuvormide katked. Ka vanimad säilinud metallgraapenid pärinevad alles 14.–15. sajandist, nagu näiteks leiud Peetri vrakilt Kadriorus ning Pühavaimu tänava jäätmekasti visatud pott.

Kulus ehk pool sajandit, kuni metallgraapenite kõrvale ilmusid esimesed savist koopiad – võimalik, et pakkuda odavamat alternatiivi ilmselgelt kallimatele pronksnõudele või siis kõikjal jõudsalt kasvava linnarahvastiku nõudluse rahuldamiseks. Lübeckis jõuti selleni 1220. aastatel, mujal Läänemere lõunakalda linnades võttis nende omaksvõtt siiski kauem, näiteks Wismari, Rostocki, Stralsundi jne kodanike majapidamistes aktsepteeriti neid laiemalt alles 13. sajandi lõpukümnenditel. Seevastu Tallinna kodudes olid savist kolmjalgnõud aktiivselt kasutusel hiljemalt 1250. aastatest – niisiis võisid meie esimesed sisserännanud pottsepad olla pärit pigem mujalt kui mainitud Mecklenburgi-Eespommeri linnadest. Samuti on välistatud Lübeck, sest sealsete meistrite kätetöö ei meenuta tallinlaste kolmjalgpotte. Aga kust siis?

Vähemalt praegu tunduvad Tallinna 13. sajandi kohalikule keraamikale kõige lähemad vasted pärinevat Lõuna-Skandinaaviast. Ka siin kasutati savist kolmjalgnõusid hiljemalt 13. sajandi keskpaigast ning selles regioonis jõuti isegi tehniliselt eesrindlikuma lahenduseni kui näiteks Lübeckis: anumate väliskülg kaeti sageli glasuuriga. Tallinnas selleni küll enne 14. sajandi lõppu ei jõutud, kuid muud parameetrid, näiteks üldine põhikuju ning kasutatud dekoorielemendid, viitavad esmapilgul üsna selgelt Roskilde ja Lundi vaheliselt alalt tulnud käsitöölistele. Kas see ka päriselt nii oli, vajab edasist analüüsi.

Kui pidada silmas Põhja-Eesti vahetut sidet Taani kuningriigiga 13.–14. sajandi algupoolel, siis ei ole Tallinna ja Lõuna-Skandinaavia vahelise seose leidmine ainelisest kultuurist muidugi suur üllatus. Kui kirjalikud allikad kõnelevad poliitilistest ja usulistest kontaktidest, siis Apteegi tänava kolmjalale sarnaste tarbeesemete leiud näitavad, et toonane kokkupuude oli märksa ulatuslikum, hõlmates palju erinevaid tasandeid. Jääb vaid loota, et tulevased leiud aitavad seda seost veelgi täpsemalt hinnata.