KÕNE IFFILE: Meri on, meri jääb, meri olema peab, laine laksudes rannale lööb...

Ivo Linna
Copy
Ivo Linna.
Ivo Linna. Foto: Irina Mägi

Kuressaare lapsed õppisid merd tundma juba enne kooli. Vana jahtklubi taga laius meri Laiamadala saarekesega, teises servas oli väliujula, kus minagi ujuma õppisin.

50.-60. aastatel kasutasid linnaelanikud seda kohta väga usinasti. Pärast tööd istusid jalgrattasadulasse, võtsid lapsed pakiraamile ning sõitsid jahtklubi juurde ujuma või lihtsalt mere äärde jalutama. 

Jahtklubihoone oli iseenesest üks imeline maja. Selles oli pidevalt tunda aroomibuketti, mida üks meremaja pakkuda võib – värvide ja lakkide lõhn, samas paitasid sind adrulõhnalised meretuuled. 

Paadiga Laiamadalale

Kai peal ja selle ääres remontisid töömehed oma paate. Lapsed võisid sealsamas ringi joosta ja nende tööd vaadata. Pika silla otsas istusid inimesed, kes püüdsid kala.

Paate laenutati seal samuti. Oma esimese paadisõidu tegin küll Põduste jõel, aga koolipoistena võtsime merele minekuks jahtklubist paadi. Tunni ajaga suutsime teha tiiru ümber Laiamadala saare. Raha paadi laenutamiseks saime kamba peale kokku. Paadisadamasse pidime jätma õpilaspileti. Garantiiks või tagatiseks.

Suure laeva pardale astusin esimest korda 1960. aastal, kui sõitsime poistekooriga Tallinna üldlaulupeole. Saaremaa poisid sattusid nagu imede keskele – esimest korda praamiga üle Suure väina, esmakordselt nägime Virtsus rongi, millega sõitsime Tallinna. 

Aga merel olen ka hirmu tundnud. Mängisime orkestriga Saksa laeva peal. Laeva nimi oli Palanga. Olime teel Tallinnast Lübecki. Meie mängisime ja rahvas tantsis. Ühtäkki tuul tugevnes ja peagi läks täielikuks maruks. Kõik see toimus paar nädalat pärast Estonia hukku. Torm läks nii metsikuks, et arvasin, nüüd on meie kord. Me ei saanud enam mängida. Läksin oma kajutisse. Laev kõikus küljelt küljele. Üritasin kois püsida, aga see ei tulnud kuidagi välja. Lendasin põrandale. Õnneks merehaigeks ei jäänud. Tirisin madratsi põrandale ja heitsin pikali. Magada ei saanud. Mitu korda käisin oma rahustuseks vaatamas, milline põgenemistee välja näeb. Hommikuks torm õnneks vaibus. Seda ööd ei unusta ma kunagi. Kui oled sellise olukorra üle elanud, siis mõistad, kui väike ussike inimene loodusjõudude käes on. 

Mina pole aga kunagi meremeheks saada tahtnud. Olen ikka täielik merd armastav maarott.”

Suures väinas on ju ka vahel parvlaev üsna tuntavalt kõikunud, aga see on väike asi, võrreldes sellega, mida tundsin 25 aastat tagasi tormisel merel reisilaev Palanga pardal.

Lapsepõlvemaile tagasi vaadates võin öelda, et paljud minu sõbrad unistasid meremehekutsest, läksidki merekoolidesse ja neist on saanud tublid kaptenid, tüürimehed ja mehaanikud. Mina pole aga kunagi meremeheks saada tahtnud. Olen ikka täielik merd armastav maarott. Mulle meeldib lainete tantsu vaadata ja kuulata, kuidas meri laulab, aga ma ei taha ette võtta pikki merereise.

Põnev on lugeda raamatuid, mis toovad su silme ette kauged maad ja meremeeste seiklused. Merejutud ja -laulud on mind alati köitnud. Nende loojaid ma austan. Meri on inspireerinud paljusid loomeinimesi – kirjanikke, heliloojaid, filmirežissööre, teatrilavastajaid ja kunstnikke. Meri annab erilise loomingulise puhangu ka lauljatele. Minu repertuaariski on mitu laulu merest, osa neist Albert Uustulndi sulest. Teda inspireerisid meri, saared ja randlased.

Vahvad väikesaared

Avastan minagi Eesti väikesaari. Vahasele polegi veel jõudnud, aga hiljaaegu käisin esinemas Viirelaiul. Oleme ju kõik sellest saarekesest Suures väinas sadu, vahest tuhandeid kordi mööda sõitnud. Just sellised väikesed saared pakuvadki avastamisrõõmu. Nendel saartel on teistmoodi elu.

Vilsandi saarega tegin tutvust keskkoolipoisina. Kümnenda klassi õpilastena käisime seal ekskursioonil. Tookord oli saarel vene piirivalve, kes jälgis igat meie sammu. Hiljem olen käinud peaaegu kõigil Eesti väikesaartel.

Kui maailmameredest rääkida, siis olen kaatriga sõitnud Austraalias Sidney lähedal. Eredalt on meeles reis Portugali 1982. aastal. Sain imekombel koha Eesti NSV kultuurigrupi koosseisu, kuhu kuulusid ooperilauljad Teo Maiste ja Leili Tammel, baleriin Kaie Kõrb ja ansambel Kukerpillid.

Olime seal kohapeal ligi kolm nädalat. Igal õhtul esinesime eri paigus. Portugalis saime nautida oivalist vaatepilti Atlandi ookeanile. Seal rullusid randa umbes kümne meetri kõrgused tohutud lainevallid. Sealsamas kaldal seisid mitmevärvilised kaluripaadid. See on pilt, mis ei kao kunagi meelest. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles