Siiri Laidla: rutta, kirjake, rutta ...

Kindlasti mäletavad paljud meist «Prostokvašino lugusid».

«Kop-kop!»

«Kes seal on?»

«Postiljon Petškin. Tõin teile paki.»

See tähtis tegelane tõi külaelanikele pakke ja kirju. Tõsi, külaelanikke oli vähevõitu: vaid nooruke onu Fjodor, koer Šarik ja kass Matroskin. Enamik külarahvast oli linna siirdunud ning üritavad kõrgetes majades üksteise kukil elades rõdul kurke kasvatada ja lehmi pidada.

Muide, Prostokvašino lugude autor Eduard Uspenski on kirjutanud ka raamatu «Prostokvašino. Lahing postkontori pärast». See on üpris tähenduslik.

Eestimaalgi leidub veel mõni Prostokvašino, kus säilinud pihutäis põliselanikke ja lootus, et kirjad ja tellitud ajalehed nende postkastidesse jõuaksid. Sest ka lehetellimine on põline tava.

​Tegelikult poleks ju uudiste hankimiseks enam seitungit tarvis, pruugib vaid arvuti avada ja kogu maailma uudistelaviin tulvab koju kätte. Aga see pole see. Mõnus on tugitoolis istudes hommikukohvi kõrvale ajalehti sirvida! Või kullakambris asjatades leheuudiseid uurida. Ei mujalt kui kohaliku ajalehe veergudelt saab lugeda surmakuulutusi. Ka sellega tuleb end kursis hoida, muidu võib juhtuda, et kunagine klassikaaslane või peika läks manalasse meie teadmata.

​Lisaks on ühel korralikul ajalehel mitu otstarvet: kõlbab asendamatult hästi ahjukütmise alustuseks; hea imavuse tõttu saab toppida niiskesse saapasse; sobib aknapesusvammi asemel; on nutikas variant kalu rookides, kui ei taha lõikelauda ära mäkerdada. Mõnikord aga osutuvad vanad lehed värsketest huvitavamakski. Mida vanemad, seda paremad. Kas leiab lapselaps sealt vahva koomiksi või püütakse vanaema seltsis lehest tekstijuppe välja lõigates «salakirja» koostada.

Seega tegi postimees Petškin tänuväärset tööd. Tasub meenutada, et ka selle kirjatüki ilmutanud ajalehe nimi on Postimees! Ju pidas papa Jannsen seda tegelast nii oluliseks, et otsustas oma ajalehe ristida just käbeda ja toimeka postimehe auks. Sest postimees viis Jannseni sõnumi nii linna kui ka maale, uhkesse häärberisse ja talupere postkasti. Ilmselt koputas ta talutare ukselegi ja enamasti talle ka uks avati. Postimees oli otsekui vaba maailma saadik, pealegi pikast teekonnast väsinud. Nii sai ta pererahva toidupalakesest ja austusest osa.

Meenub kirjamees Contra, kes kunagi Urvaste kandis postimehena töötas. Aga minu kodumaja postkastidesse toob kirju-ajalehti (ja paraku ka tarbetut reklaamimakulatuuri) postinaine. Siinkohal on vahva meie keelele omase sugude kurioosumi kallal keelt teritada: öeldes «postinaine», kerkib silme ette pigem postitantsu harrastav vormikas piiga kui vihmast ja külmast hoolimata kindlalt oma trajektooril kulgev kirjakandja.

​Kas oleks õiglasem nimetada teda postitöötajaks? Seegi kõlab veidi kummaliselt. Ikkagi on postimehe, -naise või -töötaja amet auväärne ja tervislikki, sest kui palju neid ameteid ikka leidub, kus tuleb nii palju jalgsi kõndida? Ja vaadake, kui kaugele on jõudnud Contra!

Postiljon Petškin ja Contra viisid inimestele lisaks ajalehtedele kirju. Selleni tahtsingi oma pika sissejuhatusega jõuda.

Paljud lastekirjanduse austajad mäletavad Eno Raua loodud vahvat karvakera Muhvi, kes iseendale kirju saatis.

Üksilduse ja ilmselt ka depressiooni all kannatav Muhv igatses sõpra, kes talle kirjutaks. Viimaks hakkas ta iseendale kirjasõbraks. Kurb, kas pole? Samas oli Muhvil nüüd tegemist küllaga: tuli osta ümbrik ja mark, panna oma mõtted paberile nii hästi, kui tema väike muhvisüda võimaldas.

Õnneks leidis Muhv endale sõbrad – Kingpoole ja Sammalhabeme. Ent ikka igatses ta oma postkasti potsatavaid kirju. Neid päris tõelisi, mis peitsid endas üllatust ja seda ootusega pikitud mõnu, mis ümbriku avamisega kaasnes.

Olen Muhvi hingesugulane. Ei, ma ei kirjuta iseendale kirju – ehkki selline tegevus poleks üldsegi kummaline. Need, kes päevikut peavad, olgu selleks trenni-, ärikohtumiste või teismelise õhkamispäevik, peavad nii või teisiti iseendaga dialoogi. Niisamuti ka kirjanik. Olgu tegu krimka, reisikirja või ajaloolise romaaniga, ikka pikib kirjanik sinna oma isiku.

Miks ma siis ikkagi pean Muhvi oma hingesugulaseks?

Kirjaigatsuse pärast.

Mu lapsepõlves polnud sugulaste, tuttavate ega sõpradega võimalik muud moodi infot vahetada kui kirjatsi. Telefonikeskustest (näiteks Tartus 21. Juuni ja Mitšurini tänava ristil) või kurioosse tekstiga telegrammidest räägitakse siiani anekdoote. Seega toimus sidepidamine kirjatsi.

​Kindlasti on paljud pidanud oma vanavanemate või sugulaste siitilmast lahkumise järel kukalt kratsides aru pidanud: mida nendest järele jäänud kirjapakkidega teha? Pakkuda muuseumile? Vaevalt. Kui tegu pole tuntud nimedega, leiavad kirjad oma lõpu paraku tuleleegis või kehvemal juhul prügilas.

​Veidi leebem on tuntud tegelaste kirjavahetuse saatus. Juhtub, et kirjad trükitakse tragi sugulase eestvõttel ära ja trükis hakkab kratina kasu sisse tooma. Pahaks panna erakirjavahetuse avalikustamist ei saa: küllap on neist kirjaridadest kasu meie kultuuriloole. Kreutzwald ja Koidula, Tammsaare, Betti Alver ja Heiti Talvik, Juhan Liiv, Evald Hermaküla jpt. Nende kirjavahetus on saanud rahva ühisomandiks. Ehk lepivad nad sellega, kui vaatavad pilvepiirilt meie argirahmeldamist ja muigavad nukralt. Kirjavahetus nõuab aega ja süvenemist, aga seda varandust leidub nüüd sootuks vähem kui nende eluajal.

Vanasti pandi lapsed suvevaheajaks pioneerilaagrisse. Polnud vahet, olid sa pioneer või alles oktoobrilapse mõõtu, kodunt eemalolek vältas neli nädalat. Mõned lapsed veetsid laagris kolm vahetust jutti. Ainus võimalus lähedastega sidet pidada oli kiri. Tuusiku tagaküljel leidusid laagrisse kaasavõetavate asjade loetelus ka kirjapaber, ümbrikud ja margid. Ei tea, kui palju laagrilisi seda sidevahendit kasutas, aga mina, kes ma koduigatsuses iga päev midagi oma konarlike trükitähtedega kirjutasin ja pilte juurde joonistasin, ootasin nii väga vastukirju. Nendelt, kes olid mind sinna laagrivangistusse määranud... Mõtete ladusat kirjapanekut arendas see kindlasti.

Vastuseisu on leidnud ka kirjatehnika. Arvutiklahvidel pole ju vahet, kas nendel klõbistab kald- või püstise käekirjaga kasutaja. Mida kostaks selle peale Sherlock Holmes, kelle oskus isikut käekirja järgi tuvastada pole enam mingi argument?

Pedagoogid kurdavad, et õpilastel on raskusi eneseväljendusega, loetud tekstist arusaamisega, sidusa teksti koostamise ja kirjatehnikaga. Kõik need osaoskused on emakeeleõppe alustalad, milleta ei saa ühtki last emakeele oskajaks tunnistada. Ometi tehakse ses asjas aina suuremaid mööndusi. On loobutud kirjandist, nn kohustuslik kirjandus on taandunud soovitatava tasemele, ja ega keegi riidle, kui laps üldse ei loe ... Vastuseisu on leidnud ka kirjatehnika. Arvutiklahvidel pole ju vahet, kas nendel klõbistab kald- või püstise käekirjaga kasutaja. Mida kostaks selle peale Sherlock Holmes, kelle oskus isikut käekirja järgi tuvastada pole enam mingi argument? Ja grafoloogidel pole enam millegi järgi inimese iseloomu tõlgitseda.

​Kas õpilastele lugemise ja kirjutamise õppimisel järeleandmisi tehes peetakse silmas mingit suuremat eesmärki, pole minu pädevuses öelda. Ütlen vaid, et paberkiri kui kirjaoskuse arendamise vahend on hääbumise teel. Selsamal teel, kuhu suundub ka kirjasõprus.

Mul on kirjasõber. Siinsamas Eestis. Juba nelikümmend aastat. Nüüd aga on seegi muutumas iseenda kõverpeegliks. Saadame sõnumeid a la «Hei, ma saatsin sulle paberkirja.» Telefonijutud käivad kiiresti, kuigi olulisem, mis hinges pakitseb, jääb siis justkui pisikeseks ja ebaoluliseks. Kirjapanduna oleks mõtetel hoopis suurem sügavus.

Hiljuti paiskas postiteenuse osutaja Omniva meediasse uuendusliku idee: kirjad ja ajalehed võiks maainimestele kohaleviimise asemel laekuda pakiautomaatidesse. Omamoodi arukas mõte, kuna kirju ja tellitud korrespondentsi jääb üha vähemaks. Arvuti pealetung jätkub. Kas aga keegi visionääridest on võtnud endale aega mõtlemaks, mis juhtub inimesega, kui temalt võetakse ära kõik traditsiooniline, lihtne, armas, harjumuslik?

Kirjamargid on siiski nõutud kaup, vähemasti kollektsionääride hulgas. Avastasin hiljuti Omniva e-poe, kus saadaval kaunid Eesti margid, enamik küll paraku läbi müüdud. Oleks ju tore neid ilusaid marke ümbrikule kleepida ja sõbrale saata.

Lisaks Muhvile, postiljon Petškinile ja Contrale võib tuua palju näiteid, kui olulist rolli on kiri ja ajaleht meie elus ja ajaloos etendanud. Kirjad Siberist, pagulusse peitunud sugulastelt, vanatädi Salmelt, uusaasta- ja sünnipäevakaardid ... Ent nüüd? Kirjutamine kui kultuuri osa on hääbumas, ja see pole Omniva süü. Sest ajalehedki ei jaga enam papa Jannseni moodi maarahvale tarkuseteri, vaid on pigem poliitiliste ärapanemiste ja reklaamivohandite tallermaa.

Nii jääb küsimus, kas pidada paberkirju ja ajalehti hääbumisele määratud reliktideks või on neis siiski veel elujõudu.

Vastust teab vaid Muhv.