Perevägivalla vastu võitleb aina enam spetsialiste

Kampaania ühe algataja ja turundusagentuuri Havas Creative juhi Kristi Jõeääre sõnul pakub ohvriabi kriisitelefon võimalust saada psühholoogilist abi nii perevägivalla all kannatavatele naistele, meestele kui ka lastele. Õigusabi teemal ja igasugustes lisaküsimustes ootavad õrnema sugupoole kõnesid aga naiste tugikeskused.

«Tahame näidata ohvritele, et vägivallata elu on võimalik ning abi kõigest kõne kaugusel,» rääkis Jõeäär. Niisiis ühendas Havas Creative’i juht jõud MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskuse ning sotsiaalkindlustusameti ohvriabiga.

Kampaaniaga liitus ligi 40 organisatsiooni, ettevõtet ja inimest. Meeskonda kuuluvad teiste seas näitlejad Kersti Heinloo, Laine Mägi ja Britta Soll, kes jaganud inimestega perevägivallalugusid elust enesest.

10. juulil alguse saanud ja augusti lõpuni vältav kampaania on Jõeääre andmetel märkimisväärselt kasvatanud ohvriabisse ja tugikeskustesse pöördumiste hulka. «Meile oli väga oluline, et kampaania sõnum oleks positiivne. Tihti näidatakse kampaaniates vägivalda. See šokeerib küll ühiskonda ja süvendab teadlikkust, kuid ohvrites kutsub pigem esile negatiivseid emotsioone,» selgitas Jõeäär seekordse ettevõtmise eripära.

Aastas kümneid juhtumeid

Valgamaa naiste tugikeskuse juhataja Kairi Jakustandi sõnul pöördub maakonnas nende poole aastas keskmiselt 80 lähisuhtevägivalla ohvriks langenud naist. Tänu koostööle ohvriabi, vallavalitsuse, politsei, lastekaitse ja prokuratuuriga saavad naised abi ja tuge tasuta.

2008. aastal tegutsema hakanud mittetulundusühing on tänu piisavale rahastusele ja toetusele kujundanud varjupaigast laiahaardelise tugikeskuse. Lähisuhtevägivalla all kannatavatele naistele pakutakse muu hulgas pelgupaika, psühholoogilist ja juriidilist nõustamist ning vajaduse korral ajutist elupaika. Kui peres on lapsed, on ka nendele nimetatud teenused tagatud.

Valgamaa ohvriabi osakonna peaspetsialisti Sirje Sillamägi-Tamme sõnul on kõige tähtsam tugikeskuste töö juures mõista, et abi osutajad ei kohusta naisi millekski. «Esimesel nõustamisel saame anda infot ja rääkida, kuidas vägivallaring katkestada. Mõnikord arvatakse, et kui pöördutakse tugikeskusesse, järgneb kohe lahku kolimine. Kõik otsused teeb naine siiski ise ja meie saame teda selles toetada ja julgustada.»

Tihti takistab väikestes kohtades naisi väljapääsu otsimast hirm ja häbi selle pärast, et tuttavad saavad ehk teada pere probleemidest. Jakustandi kinnitusel aga seda, et info lekib kabinetiseintest väljapoole, kartma ei pea. Tugikeskusesse pöörduja ei tarvitse avaldada isegi oma nime. «Tundmatuks võib jääda ka ohvriabisse pöördudes. Kui pole vajadust nime küsida, me seda ka ei tee. Esimene küsimus on ikkagi, kuidas saame aidata,» lisas Sillamägi-Tamm.

Tuleb mõista piiri

Pikaaegse nõustamiskogemusega Sillamägi-Tamm nõustus, et piir, mis jookseb vägivalla ja normaalsuse vahel, jääb naistele sageli häguseks. «Vaimse vägivalla puhul on eriti raske sellest aru saada, sest vägivallatsejad on osavad manipulaatorid ning naised tihti leplikud. Hetkel, kui mees aga esimest korda naist lööb, on olukord juba üle piiri läinud.»

Vägivaldsest suhtest väljatuleku teeb raskeks laste olemasolu. Sillamägi-Tamme sõnul on aga isegi kõrvaltoas olev laps juba koduse vägivalla ohver ning sellistes olukordades vajavad naised intensiivsemat tuge, et järeltulijad pääseksid trauma allikast eemale.

«Need lapsed võtavad tihti isa käitumismustri üle,» ütles kolm aastat Valgamaa naiste tugikeskuse juhataja olnud Jakustand. Ta on kogenud, et mehed suudavad tihti mõjutada kaaslast nii tugevalt, et naised jäävad näiteks uskuma jutte võimalusest lastest ilma jääda.

«See on uskumatu, mis seadusi mehed koduseinte vahel välja mõtlevad. Mees ütleb, et kui naine kellelegi kodus toimuvast räägib, võtab ta lapsed ära. See ei vasta tõele ega ole seadusega kooskõlas,» rõhutas Jakustand.

Põlva keskusel uus juht

Lisaks ohvriabile ja Valgamaa naiste tugikeskusele toimivad Lõuna-Eestis aktiivselt naiste tugikeskused ka Põlva- ja Võrumaal. «Võtsin Põlvas tugikeskuse töö üle ja kui käisin sotsiaalosakonnas ja EMOs, olid nad üllatunud, et Põlvas selline asi üldse toimib,» rääkis hiljuti Põlvamaa naiste tugi- ja teabekeskust juhtima asunud Egle Ups.

Nii asus aastaid Tartus naiste tugikeskuses töötanud Ups kohalike seas kasvatama teadlikkust toimivast tugikeskusest ning lisas, et ainuüksi juulis pöördus abi otsima mitu uut klienti.

Nii Ups kui Jakustand rõhutasid, et kõige tähtsam on võtta julgus kokku ja teha esimene kõne leidmaks vägivaldsest suhtest väljapääs. Olenemata sellest, millise organisatsiooni telefonile helistada, juhatatakse abivajaja õigete spetsialistide juurde.