Mario Talvisti lambad saavad kõhud täis ka pärandkooslustel

Ain Lember
, Toimetaja
Copy
KASUM JÄÄGU KOJU: Mario Talvist tahab elada maailmas, kus tootja ei peaks olema lüpsilehm vahendajatele koorimiseks.
KASUM JÄÄGU KOJU: Mario Talvist tahab elada maailmas, kus tootja ei peaks olema lüpsilehm vahendajatele koorimiseks. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Maahooldaja Mario Talvist tõestab, et ka poollooduslikel kooslustel karjatades saab kasvatada korraliku turuväärtusega lambaid.

Tihtilugu kasutavad loomapidajad pärandkoosluste majandamisel maalammast, sest suuremakasvulised tõud ei saa poollooduslike koosluste (PLK) väheviljakal pinnasel piisavalt söönuks, kuid Mario Talvisti karjamaadel näeb rohtu söömas dorperi ja tekseli tõugu lambaid, samuti ristandeid. 

Näiteks dorperid on väga mõistlik valik selles mõttes, et nad poegivad kergelt ja heidavad ise villa maha. Ka saavad nad pärandkoosluste kidura rohumassi tingimustes väga hästi hakkama, väidab Mario Talvist, kelle ettevõtted harivad Muhus ja Ida-Saarmaal kokku 550 hektarit heina- ja silomaad.

Saaremaa lambakasvatus on tervikuna langustrendis ja lammaste arv väheneb meeletu kiirusega."

Samas annab Talvist teada, et suuremate tõugude kasutamine PLKdel eeldab siiski kogemusi ja järjekindlat tööd karja elujõu säilitamisel. Igal aastal praagib Talvist viletsamad isendid ehk umbes 20 protsenti karjast välja. 

«See on nagu kvaliteetse karja kujundamise esimene reegel, et sa pead välja blokeerima sellised loomad, kellega on mingi probleem,» rääkis Mario Talvist. Välja lähevad uted, kes ei saa poegimisega hakkama, kelle udarad on probleemsed, sõrad haiged või kellel kukuvad hambad välja. Pärast tänavust praakimist koosneb Talvisti põhikari 120 lambast, kuid sügiseks ostab peremees juurde 200 põhikarja lammast ning siis on põhikari umbes 300pealine, suurem kui kunagi varem.

Aretustöö ja loomade väljapraakimise tulemusel kaaluvad Talvisti pärandkooslustel karjatatavad lambad võrdselt nendega, keda karjatatakse liblikõieliste rammusa ninaesisega karjamaadel. «Suudame täna lambaid võõrutada isegi endale üllatuseks sellises kaalus, et tall kaalub kolmekuuselt 35 kilo pluss, noh, mis on juba suur lammas tegelikult,» rõõmustas Talvist. Tavaliselt kaalub poollooduslikul kooslusel rohtu söönud tall kolmekuuselt 20–25 kilo.

Mario Talvisti sõnul viiakse võõrutatud talled pärandkooslustelt edasi nuumale kultuurrohumaale. Augusti lõpus müüakse lambad eluskaaluga 45–50 kilo Saaremaa lambakasvatajate ühistu kaudu välismaa kokkuostjatele, kes pakuvad Talvisti kinnitusel talle korralikku hinda. 

Talvist möönab, et Saaremaa lambakasvatus on tervikuna langustrendis ja lammaste arv väheneb meeletu kiirusega. Üks lambakasvatuse taandarengu põhjus on kindlasti asjaolu, et lambapidamisega tegeleb üsna palju juhuslikke üritajaid, teisalt ei ole väikses mahus lambakasvatus tänapäeval rentaabel tegevus nii või teisiti. Kui 100 aastat tagasi piisas talule 30 hektarist, siis kaasajal peab maad olema vähemalt 10 korda rohkem, et sama efekti saavutada. Kui sajand tagasi oli 50pealise põhikarjaga maamees kõva tegija, siis nüüd peab põhikarjas olema vähemalt 500 lammast, et kahele inimesele leib lauale tuua.

Talvisti enda jaoks on lambakasvatus osa tootmisest. Lambakasvatus kombineerituna veisekasvatusega on pärandkoosluste majandamisel vajalik, sest segakarjatamine annab kõige parema tulemuse. Veiseid on Mariol paarisaja ringis.

Talvisti sõnul pürgib ta oma tegevusega 100 aasta tagusega võrreldavasse aega, kus kogukond on kohapeal kasvatatud loomade-taimede tarbija ja põhiosa sissetulekust läheb tootjale, mitte ei sula ära arvukate vahendajate taskuid täites. 

Kui tapmisvõimalus, ladustamine, külmutamine, väljamüük oleksid kõik ühe koha peal, jääks väga palju vahendajaid (külmhoone, transpordifirmad jne) vahelt ära. Talunik saab rohkem raha, kuid tema toode on lõppkokkuvõttes tarbijale ikka veel taskukohane. «Asja iva on see, et kogu maailm on tegelikult seda rada minemas,» kinnitas Mario Talvist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles