/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Euroopa Liit on olnud veduriks võitluses süsinikuheitmete piiramise eest. See võib olla globaalses mõttes õige tegu, kuid olukorras, kus USA, Hiina, India, Venemaa ja mitmed teisedki suurtes kogustes kasvuhoonegaasi õhku paiskavad riigid seda sugugi samas tempos ei tee, võib selline poliitika osutuda Euroopa enda jaoks hukatuslikuks.
Poliitiliste otsustega kõrgeks aetud saastekvootide hinnad tõrjuvad turult fossiilseid kütuseid kasutavaid elektritootjaid. Selle tulemusel muutub elekter kallimaks. Kuid see on veel väike mure selle kõrval, et elektri tootmises hakkab tekkima defitsiit. Kriitilisi olukordi on sel suvel juba tekkinud isegi Saksamaal.
Eestist, kes varem on elektrivajaduse suuremas osas katnud oma põlevkivielektriga, on sel aastal saanud elektri importija. Elektri hinnad on kerkinud kogu Euroopas. Aga Eestis maksab see igapäevaeluks vajalik kaup juba pisut enam kui Soomes ja oluliselt rohkem kui Rootsis.
Elektri kallinemine haavab kõikide riikide majandust. Siit tekibki küsimus, kui kaua kavatsevad Euroopa Liidu riikide elanikud kannatada seda olukorda, kus nende poliitikute tehtud otsuste tulemusel muutub elekter aina kallimaks ning üha rohkem tööstusettevõtteid peab oma tegevuse lõpetama ja inimesed tänavale saatma. Pole võimalik konkureerida rahvusvahelisel turul nende riikidega, kus kunstlikku kvoodikulu toodete omahinnas pole.
Sellise poliitikaga ei saavuta Euroopa Liit globaalseid keskkonnahoiu eesmärke, küll aga nõrgendab nii oma majandust kui ka julgeolekut.