Koertespordi Euroopa võistlustelt tõid Tartu noored säravaid medaleid

Agility tähendab eesti keeles liikuvust ja väledust. Spordiala sai alguse 1978. aastal Inglismaalt, selle idee põhineb hobuste takistussõidul ning sel alal korraldatakse nii maailma- kui ka Euroopa meistrivõistlusi.

Juuli keskel leidsid Šveitsis Kreuzlingenis aset agility Euroopa noorte (European Open Junior) võistlused, milles tänavu osales 11 Eesti noort. Neist kümme treenivad Tartus MTÜ Koerteklubi Säde. Tihedast konkurentsist hoolimata astusid kolm neist koos oma paarilise koeraga poodiumile säravaid medaleid vastu võtma.

Nad olid 16-aastane Kaisa Tamm koos borderkolli Ettiega, kes võitsid makside individuaalsel hüpperajal kuldmedali. Selles võistlusrühmas osales kokku 157 koera. 

Individuaalsel midihüpperajal pääses poodiumile 12-aastane Mia-Kärt Kaas koos sheltie Karoga ning said teise koha.

12-aastane Katariina Põder koos sheltie Megaga said samal alal aga kolmanda koha.

Noori ja koeri treenib Tartu koerteklubi Säde treener Stefi Praakli ning just temale kuulub ka kuldmedali välja teeninud koer Ettie.

Turja kõrgus oluline, mitte tõug

Selgituseks olgu öeldud, et võistlejad koerad on jagatud kolme rühma: mini – koerad, kes on väikesekasvulised ja turjakõrgusega alla 35 sentimeetrit, midi – koerad, kes on keskmist kasvu ja turjakõrgusega 35–42 sentimeetrit, maksi – koerad, kes on suurekasvulised ja turjakõrgusega alates 43 sentimeetrit. Võistleva koera tõug ei ole oluline.

Kui koerte sporti ennast kirjeldada, siis agility´s on inimese ülesanne juhtida koer vaid oma häält ja kehakeelt kasutades ning ise koos koeraga joostes üle, läbi ja ümber kõikide takistuste, mis on rajal numbritega järjekorda pandud.

Need takistused on tõkked, tunnelid, poom, kiik, slaalom, müür, kaugushüpe ning need tuleb läbida või teha puhtalt ja kiirelt. Koerajuhil ei tohi käes olla maiusi ega mänguasju ning koeral ei tohi võisteldes olla kaelarihma.

Raja pikkused ja raskusastmed varieeruvad olenevalt võistlusklassist ja koera suurusest. Tavaline raja pikkus on 175 kuni 220 meetrit, mida läbitakse keskmiselt kiirusel viis meetrit sekundis. Ka koera juhid peavad väga sportlikud olema.

Koera ja inimese vastastikune usaldus

Kuldmedali saanud Kaisa Tamm ütles, et vaike närv käib võistlustel alati asja juurde. «Aga ma tean, et kui me koeraga üksteist usaldame ja koostööd teeme, tuleb meil kiire ja puhas rada,» märkis ta. «See oli ka meie eesmärk ehk nautida jookse ning anda endast parim.»

Säde klubi juhatuse esimees Terell Pihlak selgitas, et võistluse eesmärk on koerte liikuvuse ja arukuse arendamine. 

«Agility'ga tegelemise eelduseks on nii inimese kui koera hea tervislik seisund ja koostöövõime,» lisas ta. «Teisalt on agility märksõna lõbu. See on võimalus aktiivselt ja lõbusalt koos oma koeraga vaba aega veeta ja nii trennis kui ka võistlustel suhtlusringkonda laiendada.»

Šveitsis käinud Eesti noorte meeskonda kuulusid veel Kadi Saviauk, Kätriin Kivimets, Eliise Põder, Lisa Marie Mölder, Taavi Vaino, Laura Karolina Gradickaite, Karen Dunaway ja Erin Dunaway. Tiimi juht oli Meiri Soon.

Eestis hakati agility'ga tegelema 1990. aastate alguses. Aktiivsem tegevus koos võistluste korraldamisega algas 2002.

Esimesed eestlased osalesid agility maailmameistrivõistlustel 2004. aastal. Esimesed Eesti meistrivõistlused korraldati 2007.

Agility'ga tegelevad klubid asuvad Tallinnas, Harjumaal, Tartus, Pärnus, Viljandis, Saaremaal ja Lääne-Virumaal. ​

Koerteklubi Säde eesmärk on tutvustada agility-sporti ka laiemale kogukonnale. FB-s on loodud grupid «Eesti JEO team trennid» ja «Eesti Agility-noored».