VAHUR JOA PERSOON Birgit Sarrap lapsepõlvest: uisutasime aastavahetusel mööda autoteed keskväljakule rakette vaatama

Kapa-Kohila tüdruk

Birgit on pärit sellisest väikesest kohast nagu Kohila. Tegu on kohaga, mida rahvasuus kutsutakse ka Kapa-Kohilaks, kuid Birgit ei tea, miks. Kuigi Birgit kolis juba ammu Tallinnasse, elavad tema vanemad ja õde siiamaani seal. Lapsepõlvekodus käib ta tihti, kas siis vanematel külas või esinemas. Sinna on alati rõõm minna ja mitte ainult sellepärast, et seal elavad vanemad, vaid seal on kogukonnatunne hästi suur.

«Me oleme seal teinud muusikale, kus kõik on vabatahtlikud, nad seal laulavad ja esinevad. Massiliselt tuleb rahvast kohale. Kõik fännavad seda. Kultuur ja muusika on seal hästi hinnas,» kirjeldas Birgit, kes viis ka enda lapsed sinna lastelaagrisse.

Birgit meenutas oma lapsepõlve Kohilas, kus ta üles kasvas. «Ma mäletan seda, et olime kogu aeg õues. Suvel ronisime mööda õunapuid, mängisime mingeid lolle mänge, ukakaid ja käisime raksus ja ikka natuke tegime naabripoiste ja -tüdrukutega pahandust ka. Ma mäletan, et me läksime lastena ise metsa, otsisime kelgumäe ise üles ja kelgutasime. Keegi ei kontrollinud seda. Me tulime vaid lõuna- ja õhtusöögiks koju,» kirjeldas ta.

Ja sellest tuleb Tallinna ja Kohila erinevus. Birgit sõnas, et ta ei julgeks oma poega, kes saab peagi kuueseks, küll niisama linna peale ringi jooksma lasta.

Ühe sündmusena meenutas Birgit veel ka aastavahetust, kus uisutades rakette vaatama siirduti. «Ma mäletan, kuidas sai aastavahetusel uiskudega keskväljakule uisutatud. Mööda autoteed uisutasime, vaatasime rakette ja … tänapäeval ei usuks, et seda teha võiks. Niisama suusatasime ja sõitsime rulluiskudega autotee peal. Meeletult tore lapsepõlv,» võttis Birgit selle kokku.

Viiuldamine, pikk sai ja limonaad

Aga muusikaga oli olukord teine. See on tema kirg ja mis talle väga noorena juba meeldinud on.

«Juba viieaastaselt hakkasin Rapla muusikakoolis viiulit õppima, pisut hiljem ka Tallinnas laulustuudios käima ning lisaks ka Kohilas tantsutundides ja koolis. Ema-isa muudkui vedasid mind ja hiljem sõitsin ise rongiga ka.»

Muusika viis Birgiti pealinna, kuhu ta kolis 8. klassis ehk 15-aastase tüdrukuna. «Ühel hetkel tundus, et mugavam on nii, kui kõik asjad on Tallinnas. Tulin kõikide asjadega siia. Eks ma ikka vahel igatsesin seda, et teismelise eas tšillimist oleks võinud rohkem olla,» ütles Birgit igatsevalt.

Birgiti Tallinnasse kolimise aeg kattus Viru keskuse avamisega. See oli tol ajal suur sündmus iga Tallinna noore jaoks. Birgit meenutas, kuidas ta tol ajal seal ikka natuke hängis ja pikka saia sõi. See oli siis omamoodi traditsioon, mida paljud noored järgisid. Pikk sai ja limonaad. Birgit sõnas, et teismeiga sai parajal määral ka elatud ja nauditud, aga kõike parajal määral, et pahandustest eemale hoida. Tema jaoks oli kõige olulisem muusika, mida ta elas ja hingas. Aga kõik siiski väga ladusalt ei läinud.

«Varases teismeeas oli küll perioode, kus ma tahtsin viiulimängimist lõpetada, kuna ma ei viitsinud seda viiulit ju tassida igale poole. See oli nii nõme, et ma pidin seda vedama, aga teistel seda ju pole. Aga ma olen väga tänulik oma vanematele, et nad ei lubanud mul pooleli jätta ja ma tegin selle teekonna ikka ära. Kuigi ma tänapäeval enam viiulit ei mängi …,» sõnas Birgit.

Päriselt viiulit Birgit unustanud pole. Kuigi tegu pole rattasõiduga, mis kunagi meelest ei lähe, siis haarab Birgit vahel ikka viiuli kätte ja mängib seda esinemiste ajal. Ettevalmistus selleks peab olema pikaajaline ja intensiivne, et mõne soologa kontserdi ajal särada.

Vaatamata Eesti muusikamaailmas läbilöömisele on Birgit Kohila rahva jaoks ikka seesama laulutüdruk, kes kunagi seal alustas. «Ma tean ja tunnen seda. Kohila inimeste toetus mulle on hästi suur,» sõnas ta.

Neli õde

Juba enne superstaarisaate võitmist ning plaatide väljaandmist oli ta koos õdedega kodulinnas oma elule korraliku muusikalise põhja loonud. Birgit esines koos õest kitarristiga Kapa Rockil veel enne, kui ta superstaarisaatesse läks.

Birgit ema on lasteaias muusikaõpetaja ja on seda olnud terve elu ja seetõttu on Kohila valla lasteaiad läbi käidud. Isal oli kunagi oma mööblifirma. Birgiti lapsepõlvekodu ja praeguse vanematekodu kogu mööbel on kõik praktiliselt isa tehtud. «Isa on nüüd pensionile jäänud, aga nipet-näpet ikka veel toimetab.»

«Minu uude koju tegi ta toolid ja söögilaua ise. Mulle oli hästi tähtis, et mu isa saaks oma kätega midagi ka meile teha. See on tema kirg,» sõnas Birgit.

Ka Birgiti esimene töökoht oli isa mööblifirmas. Ta toksis tüübleid, puuris ja sai selle eest ka päris palka. «Mina, minu väike õde ja naabritüdruk käisime Tallinnas oma palga eest kommi ostmas ja mingisuguseid muid mänguasju ja riideid. Juba väiksest peale saime isa firmas esimesed töökogemused kätte,» meenutas laulja.

Kuigi Birgiti ema oli muusikaõpetaja, ei tunne ta, et see oleks olnud konkreetne põhjus lauljaks hakkamisel. Birgitil on ka kolm õde: kaks vanemat ja üks noorem. Ja nad kõik laulsid koos kodus. Kristliku perekonnana siis käidi ka pühapäevakoolis, kus samuti lauldi. Õed esinesid kirikutes ja muusikakoolis. Laul oli pidevalt nende ümber. Ema oli selleks, et lapsi suunata ja julgustada. Birgit ise lasteaias käinud pole, aga ta käis koos õdedega ema juhendatavates muusikatundides kaasas. Päevast päeva lauldes sai Birgiti ema viimaks aru, et tütrel tuleb see väga hästi välja, ta peab viisi ning ju siis oli see õige tegu suunata ta juba edasi professionaalide juurde.

Kuigi Birgit on õdedest ainuke, kes hakkas professionaalseks lauljaks, ütles ta, et ka tema õdedel on lauljaannet küllaga.

«Me oleme palju laulnud koos suguvõsakokkutulekutel. Kui on juubelid, siis harjutame ja püüame neljahäälselt laulda,» rääkis Birgit.

Tema arvates on tema ja õdede erinevus see, et õdedel ei olnud piisavalt tahtmist lauljakarjääri poole püüelda. «Nad õppisid kõik klaverit, vanematel õdedel oli oma ansambel, kuhu kuulus ka Kadi Toom, kes on ka Kohilast pärit. Nad said ka ansamblivõistlustel esimesi kohti, tegelesid noorena hästi palju laulmisega ja ka praegu laulis õde laulupeol kooris. Noorem õde tegi isegi ka vahepeal soolokarjääri ja esines klubilavadel, täna keskendub aga rohkem perele. Nii et kõik laulavad, aga nende jaoks on see hobi,» selgitas Birgit.

Superstaar ja lavanärv

Kõige esimene telesaade, kus Birgit käis, oligi «Eesti otsib superstaari». Aasta oli siis 2007. Birgiti vanem õde oli see, kas andis talle mõtte saatesse minna.

„Mäletan, et minu vanem õde nägi kuskilt Saksa kanalit sedasama saadet ja siis nägi reklaami, et samasugune saade tuleb ka Eestisse. Ta ütles mulle, et mine osale siis ka,» meenutas Birgit.

Birgit käis tollal Vanalinna Hariduskolleegiumi 12. klassis. Kuna ta õppis teatriklassis, siis mõtted tegelikult liikusid ka sinnapoole, et võiks tulevikus teatriga edasi minna. Siis aga hakkas õe mõte talle meeldima ja ta otsustas saatesse minna. Ta laulis tollal Tallinna gospelkooris ja võttis sealt sõbrannad endaga kaasa. Siis aga juhtus, et Birgit jõudis kõige kaugemale ja lõpuks tuli ka saate võit.

18-aastase neiu jaoks oli see esmakordne kogemus, kus ta sadade tuhandete eestlaste ees pidi laulma. Birgit mäletab, et lavanärv oli siis hästi suur, kuid tunnistab, et saateid ise järele vaadates ning teiste käest kuuldu kohaselt ei olnud seda näha. «Ju siis see tuleb kuidagi loomulikult, et kui sa teed seda, mida armastad, siis püüad seda võimalikult enesekindlalt teha,» arvas Birgit.

Superstaarisaate kogemust peab ta siiamaani enda elu kõige tähtsamaks. Kuigi ta käis ka hiljem Eurovisioonil, kus laulis sadade miljonite inimeste ees, siis kaks kuud kestnud superstaari talendisaade vormis temast oskusliku ja enesekindla laulja. Birgit sõnas ka, et isegi kui saate võitu poleks tulnud, õppis ta sellel teekonnal palju.

«Lavaline esinemine läks iga korraga kindlamaks ja paremaks. Mul on ka praegu nii, et enne tavalist esinemist ma enam nii palju ei närveeri, aga kui on otsesaade, üks lugu, kui sul on see kolm minutit ja sa pead olema suurepärane ja tagasiteed pole, siis sellistel hetkedel tuleb väikene närvikõdi ikka sisse. See ilmselt ei kao mitte kunagi mitte kuskile,» leiab ta.

Birgit leiab, et kui superstaarisaate võitu poleks tulnud, siis oleks ta tõenäoliselt leidnud ühe või teise viisi, kuidas lauljakarjääri jätkata. «Mul oli oluliselt lihtsam osaleda kui hilisematel võistlejatel. Neid lauljaid, kes internetist õpivad või kes viimastel hooaegadel osalesid, neid on nii palju juurde tekkinud. Andekaid lauljaid tuleb aina rohkem peale ja peale ja peale,» selgitas Birgit.

Ajal, mil ta talendisaatest osa võttis, käis ta ka Otsa-koolis ettevalmistavas lauluklassis õppimas. Sealt on tulnud paljud Eesti tuntud muusikud ja ta sai nii mõnegagi seal ka tuttavaks. «Nii et ilmselt oleksin mingisuguse bändi kokku pannud. Kui sul see kirg ikka millegi vastu on, siis … ma usun, et kindlasti oleks minust midagi saanud. Aga kus ma täna oleksin, kes seda teab,» sõnas Birgit.

Fännid ja oma niši leidmine

Laulja tunnistab, et esimese hooaja võitmine andis talle niivõrd palju praktikat ja tähelepanu, mida tulevikus ära kasutada. Sealt tulid tutvused, esimene fännibaas ja kamaluga kogemusi. Kuid peale saadet hakkas töö, et seda kõike hoida, säilitada ja edasi arendada.

«Peale saadet tegelikult hakkab töö, et püsida avalikkuse tähelepanu all. Ongi vaja leida need õiged inimesed enda ümber, kellega koos muusikat teha. Siin on raske öelda, mida selleks tegema peab,» sõnas ta.

Birgit leiab, et vaatamata saate võitmisele ja kõigele, mis on pärast seda tulnud, näeb ta endas veel hästi suurt arenguruumi. Ta tahab karjääri mõttes olla palju parem ja populaarsem, kirjutada ja laulda veel paremat muusikat. Ta on endas leidnud viimastel aastatel rahu ning leppinud sellega, kes ta on.

«Mul on oma kuulajaskond. Mul on oma kontserdid. Ma ei esine kogu aeg suure tähe all. Ma ei saa ennast võrrelda näiteks Karl-Erik Taukari või hetkel populaarsete räpibändide nublu, Ödede vms kooslustega. Ma olen leppinud sellega, et ma olen populaarsuse mõttes seal kuskil keskel. Mul on oma muusika, mul on oma inimesed. See muusika, mida ma teen, ei ole tohutule massile, ei ole kogu Eestile. Ilmselt ma olen leidnud oma tee, oma niši. Ilmselt seda tulebki kohe pärast saadet otsima hakata,» soovitab Birgit.

Ja Birgit ei ole ju vaid soololaulmisega piirdunud. Ta on väga palju erinevaid asju teinud. Ta andis hiljuti välja viienda plaadi, ta esineb oma bändiga, esineb akustiliselt, tal on Mihkel Mattiseniga oma duo, ansambel The Swingers ja lisaks teeb ta veel ka muusikale. Kõikide nende asjade tegemine just leiva lauale toobki.

«Ma olen selle juures hästi rahul ja hästi õnnelik, kuna mulle meeldib see. Ma olen väljastpoolt tunnetanud ka seda survet, kus tahetakse teada, mis on minu muusika ja mis on minu stiil ja ma olen ka ise selle peale hästi palju mõelnud. Mulle meeldibki teha erinevaid asju. Ma tahaksin teha nii, et ühel aastal teen Sinatra stiilis plaadi, teisel aastal natuke elektroonilise ja nii edasi ja edasi. Mulle see meeldib. Ma loodan, et seda ei panda pahaks,» rääkis ta.

Sissetulekud ja esinemised

Laulja nagu iga loometöötaja puhul on kõige tähtsam küsimus raha. Selleks, et ära elada ja hakkama saada, tuleb tegeleda mitme projektiga. Birgit seda ka teeb ja kõik on tema jaoks laulmisega seotud. Muusikalid, sooloesinemised, Swingers, akustilised katsetused. Kõikjal kõlab tema hääl ja sellest tuleb tema sissetulek. Ta tunnistas ka, et on influencer’i kombel sotsiaalmeedias teinud reklaami ning selle eest tasu saanud, aga see on tema jaoks olnud pigem lisaboonus.

Sotsiaalmeedia ei ole tema jaoks platvorm, kus ta end loomulikuna tunneb. Birgit sõnas, et ta peab endale meelde tuletama ja end utsitama, et ta ikka ja jälle midagi postitaks, endale reklaami teeks. Sotsiaalmeediakanalid nagu Facebook, Instagram ja Twitter on kohad, mida inimesed informatsiooni saamiseks kasutavad. Et tänapäeval artistina hakkama saada ja end turundada, tuleb sotsiaalmeedia teed minna. Birgiti jaoks on põhiline reklaam tema enda esinemised. «Kuidagi on läinud niimoodi, et iga esinemine on samm järgmise esinemise juurde. Kui sa esined hästi, inimestele see meeldib, siis sealt võib tulla ka järgmine esinemine. See on kõige parem reklaam: esineda ja teha seda väga hästi,» leiab ta.

Välisartistide Eestisse tulemises näeb Birgit survet enda ja oma kohalike kolleegide rahakotile, sest kui inimesel on valida Bon Jovi, Stingi ja tema enda kontserdi vahel, siis paneb inimene suurema tõenäosusega oma raha välismaa artisti kontserdi alla. Muusikat on festivalide näol hästi palju. Valikuid tuleb pidevalt juurde. Kuid kontserdikorraldajatel on väga suured kulud ‒ koharendid on kallid, kogu tehnika-lavad, valgused, heli, lisaks autoritasud, piletimüügiprotsendid, reklaam jne…

«Ma näen seda kõike kõrvalt, mu abikaasa ju korraldab kontserte ja me teeme hästi palju asju ise. Ma kujutan ka ette, et Eesti inimesed arvavad, et Eesti artistide kontserdipiletid on ülehinnatud ja natuke kallid. Aga kontserdi korraldamine on lihtsalt niivõrd kallis, et makse ei saagi madalamana hoida. See on päris keerukas,» ütles Birgit.

Samas tuleb ka teistel muusikutel silma peal hoida. Kui ühed langetavad hinda, siis langetavad kõik. Kui ühed tõstavad, siis tõstavad kõik. «See töö … sa ei tea kunagi, kui palju sul seda on. Mul on ka vahel raske mõista, kuidas ma tulen ja annan tunniajase kontserdi ja saan selle eest küllaltki suure summa. Okei, seal on ka helitehnika ja pillimehed ja bensiin, aga sa hakkad ise ka mõtlema, et appi, nad maksid nii suure summa, et ma tuleksin siia,» ütles Birgit, kes on selle kõige eest ka väga tänulik.

Rahva käimatõmbamine ja hea meeleolu loomine

Birgit lisas, et hea kontserdielamus jääb inimestele veel päevadeks ja nädalateks meelde ning see annab palju. Näiteks muusikaline vahepala sünnipäevadel või pulmas, kus ta esinemas on käinud. «Minu jaoks on muusikaline vahepala sünnipäevade ajal ikka see põhiline asi. Pigem sa sööd natukene kehvemat toitu või jood kehvemat veini, aga kui sul Swingers ikka peal on, siis on garanteeritud, et see on äge. Meie töö on rahvas käima tõmmata,» selgitas ta.

Rahva käimatõmbamine ja hea meeleolu loomine pidulistel on oluline. Sama oluline on artisti enda võimekus seda eri tingimustes teha. «Neid olukordi on ikka ette tulnud, kus on suure palavikuga esinetud, igatpidi peab seda tegema. Vahel on lapsed kodus haiged, aga sa pead ikka kodust ära minema ja mõtled, et ei taha ennast üles mukkida ja esinema minna,» kirjeldas ta.

Peomeeleolu on vahel väga keeruline luua, aga Birgitil tekib see esimesest loost, kui ta peale läheb. «Sul on oma muusika, rahvas, nad plaksutavad sulle ja kõik edasi tuleb loomulikult. Ma ei ole rasedana ja väikeste laste kõrvalt suurt pausi teinud, kuna ma tundsin, et see on see, mis annab mulle adrenaliini, ma tulen koju ja olen selle tõttu parem ema ja parem inimene. Laval väljaelamine on nii mõnus ja tekitab hea tunde. Õudselt fännan seda,» ütles Birgit.

Aga on ka perioode, kus on raske. Birgiti jaoks on see jõuluperiood. Nii tema ise kui ka Swingers on rohkem jõululaulikud. «See periood on hästi keeruline. Sind ei ole ühelgi õhtul kodus. Kodune õhkkond võib muutuda närviliseks. Lapsed võivad olla närvilised. Siis on vaja igal õhtul ka enda sees leida see tahe, et minna ja särada. Mingil sellisel perioodil võib see olla keeruline, aga siis lähed lavale ja siis tuled sealt maha ning oled nagu tühjaks pigistatud käsn. Aga kui sa nii väga armastad oma tööd, siis sa teed seda alati rõõmuga,» kirjeldas ta.

Kuvand ja kriitikud

Birgit on üks nendest artistidest, kellel on eestlaste silmis hea kuvand. Neid pole palju, kes ei ole pahandustega avalikkuse ette sattunud. Kui nii mõnegi muusiku või avaliku elu tegelase puhul ajab üks skandaal teist taga, siis Birgit on sellest kõigest pääsenud. Birgit ise leiab, et ilmselt on naistel sellega lihtsam, kuna nad ei tegele asjadega, mis nii väga kõmumeedia tähelepanu köidaks.

«Ma ei tegele nii suuresti pahedega, et nendega pilku tõmmata. Ma arvan, et see ka, et ma elan avalikult. Ma abiellusin avalikult, mu abikaasa on nüüd avaliku elu tegelane ja … ma ei varja midagi. Midagi kahtlast siin ei ole ja mingil määral võiks ka öelda, et see on igav,» arvab Birgit.

Avalikkuse tähelepanu all olemine tähendab ka kokkupuudet kriitikutega. Kuigi kommentaariume ta ei loe, siis teatud kriitikat ta püüab ikka avatud kõrvadega kuulata. «Kui sellel on mingi tõepõhi all, siis ma võtan selle ikkagi arvesse ja püüan teinekord … ma ei tea, paremini käituda või kenam välja näha. Võib-olla oli täna tõesti koledam kleit seljas, kui see kellelegi ei meeldinud,» ütleb Birgit huumoriga.

Birgitil on palju külma närvi ning sellest tulenevat emotsionaalset tasakaalu, et kõigest välisest mitte end mõjutada lasta. Ta õppis koolis psühholoogiat, muusikaterapeudiks. Ja selleks, et patsientide muredel end mitte mõjutada lasta ning inimvarena kodus kokku kukkuda, peab hoidma kainet meelt ja leidma emotsionaalse tasakaalu. Selle Birgit endas ka leidnud on.

«Meil käis kursusel inimesi, kes mingeid situatsioone praktikal elasid väga sügavalt läbi ja võtsid need tunded koju kaasa. Mina seda ei teinud. See kõik on elu osa. Ma olen kahe jalaga maa peal, hästi ratsionaalne inimene. Ma ei hõlju pilvedes ega unista palju. Olen kuidagi realistlik,» ütles ta.

Eesti keeles laulmine ja isiklik areng

Vaatamata sellele, et Birgit on oma karjääri jooksul palju saavutanud, peaaegu kõik Eesti linnad läbi laulnud ning rahvusvahelisel areenilgi meie lippu kõrgel hoidnud, leiab ta, et on veel nii mõndagi saavutada. Isiklik areng muusiku ja lauljana on kõige tähtsam. Areng on pidev ja ta tahab veel suurematel lavadel esineda ja veel paremat muusikat teha.

«Mul ei ole sellist suurt tungi Eestist välja jõuda mitte kunagi olnud. Kui ma superstaarisaatega plaadilepingu võitsin, siis küsiti minult kohe esimesena, et kas ma tahan seda Eestis välja anda või püüame seda inglise keeles teha. Siis oli mul tunne, et ma kindlasti tahan Eestis teha ja siis vaatame edasi, mis saab,» meenutas ta.

«Väikese Eesti peale on siin väga palju muusikuid ja enamikul läheb väga hästi. Ma ei ole kindel, kas me sama tasemega kõik maailma suudaksime vallutada, sest suurepäraseid muusikuid on maailmas lihtsalt niivõrd palju. Seetõttu ongi just emakeeles laulmine minu jaoks see õige tee ja ma muidugi armastan meie keele ilu ka.»

Swingersiga on asi natuke teine. Birgit soovib, et The Swingers astuks bändiga firma- ja eraürituste rattast välja ning hakkaks ise ka rohkem kontserte andma. «Selleks oleme ise palju tööd teinud, korraldasime jõuluajal kontserdid ja ka sel suvelõpul läheme kontsertturneele ja natuke unistame ka kunagi naaberriikidesse jõuda.»

Tulevikuplaanide osas jääb ta tasakaalukaks. «Ma ei unistagi suurelt. Küll aga unistan sellest, et õppida kvaliteetsemalt puhkama, perega aega veetma, reisima rohkem. Mida me siis elu lõpus meenutame? Kas seda, kuidas me aina tööd rügasime? Või ikka neid ilusaid hetki? Õnneks on minu töö selline, et ma naudin seda ka, aga ma püüan leida balansi, et nautida elu üldiselt ka,» sõnas Birgit.

Raskused ja stress

Seda kõike saab Birgit teha muidugi juhul, kui on inimesi ja festivale, kes saavad ja jaksavad muusikule esinemiste eest maksta. Suve jooksul on tulnud uudised sellest, kuidas kaks suurt muusikafestivali, Pärnu Weekend ja Sweet Spot lõpetasid rahaprobleemide tõttu tegevuse. Birgit näeb, et tiksuva pommi otsas elame me kõik ja see hirmutab teda.

«Võib-olla, kui et festivalid hakkavad ära jääma, siis see seda juba natukene näitab, et inimestel pole nii palju raha, et käia nii paljudel üritustel. Aga see on ka kindlasti sellepärast, et üritusi on nii palju, et keegi kuskilt peab otsad kokku tõmbama. Natuke hirmutab, aga ma olen aru saanud, et küll me kuidagi hakkama saame,» on lauljanna lootusrikas.

Birgiti edu superstaarisaates tuli enne majandussurutist. Ta andis plaadi välja ja kõik oli tore. Kuid teise plaadi avaldamine sattus just majanduskrahhiga ühele ajale. Ja teisel plaadil selle tõttu enam nii hästi ei läinud. Tema teine plaat oli elektroonilise muusika võtmes ja see oli tehtud koostöös kuulsate house-DJde Meri ja Julmaga. Koos plaadi ebaeduga vähenesid ka esinemised.

«Kui ma sain teada, et sellel plaadil ei läinud üldse nii hästi kui esimesel plaadil, siis ma mõtlesin, milles asi on,» meenutas Birgit olukorda aastal 2009.

«Majanduskrahh mõjutas kõiki bände. Muusikutel ja kõikide eluala inimestel hakkas halvemini minema. Ma suutsin selle aja vaikselt üle elada ja ma tunnen, et me suudame ka uue pauguga hakkama saada. Ma arvan, et see tuleb, ei ole loogiline, et see tulemata jääb,» arvab Birgit.

Süldibänd abikaasaga ja oskus hakkama saada

Birgit rääkis, et on koos abikaasa Indrekuga naljatanud, et kui olukord jääb nii täbaraks, et bändi enam ülal pidada ei jõua ja esinemisi on väheks jäänud, siis saab ta koos temaga kahekesi esinemistega jätkata. Indrek, kelle ema on muusikaõpetaja, oskab klaverit mängida. «Mina laulan ja tema mängib saateks. Küll me kahekesi need esinemised ära teeme,» naljatas Birgit.

Ta lisas, et muusikutel suurt pensioni pole. Kõik raha, mis nooruses kogutakse, ongi tulevikus nende kassa. «Siis me oleme naljatanud, et kui me pensionieas vaeseks jääme, siis nagu kõik teised süldibändid, käime kahekesi esinemas ja lõbustame pensionäre. Me ei karda lolliks jääda,» jätkas Birgit humoorikalt.

Birgiti parimad omadused eluraskustega toime tulla on külm närv ja leplikkus. Viimane on seotud tema laiskusega, mida ta ise loeb enda halvaks omaduseks. Leplikkus ja laiskus võimaldavad tal tülide ja vaidlustega paremini toime tulla. «Ma olen Kaalude vahepeal kogu aeg: püüan ühelt poolt jalga maha panna ja samas ka teise inimese asjadega leppida. Teiste südamerahu nimel lasen asjadel minna,» selgitas ta.

Kuigi ega need olukorrad ka harvad pole, kus ta oma tahtmise saamiseks jala maha paneb. Ja kui muidu ei saa, siis nagu Birgit ise ütleb, võib ta temperamentse inimesena kergesti ärrituda. Seda viimast pole õnneks palju ette tulnud.

Birgit on üks väheseid inimesi, kes ei ole pidanud suurte tragöödiatega maadlema. Kõik vanavanemad on küll praegu meie seast lahkunud, aga nad elasid kõik kõrge eani.

«Ma ütleks küll, et ma olen siiamaani elust lenneldes läbi läinud. Kõik on siiamaani hästi,» leiab ta, kuid lisab, et ühel hetkel peab midagi juhtuma, kui kõik on elus liiga hästi. «Aga siis ma jälle oma külma närviga mõtlen, et küll me sellest saame siis ka üle, kui midagi peaks juhtuma,» arvab Birgit.

Tragöödiateta pääsemine ei tähenda, et Birgit ei ole tuleviku pärast mures olnud. Pärast esimese lapse sündi tundus, et justkui kõik on tema elus tehtud ja ühtegi eesmärki, mille poole püüelda, pole.

«Ma olin muusik Eestis, Eurovisioonil käisin ka, mis on poppartistile teatud mõttes lagi Eestis, ma olin abiellunud, ma sain ka esimese lapse. Mis siis edasi? Siis oli küll suur stress, ma olin õnnetu. Mul ei olnud enam mitte midagi oodata. Praegu on teatud mõttes samamoodi,» ütleb Birgit.

Aga nüüd on ta selle vastu leidnud ravimi, oodates elus pisikesi asju. «Me ostsime uue kodu. Aasta aega käis jutt selle ümber, kuidas me selle sisustame, millal kodu saab valmis. Nüüd ootame, millal saame kõik sõbrad külla kutsuda, kui kodu täitsa valmis saab. Siis ootame reisi ja ootame seda, et laps läheb kooli,» sõnas ta.

«Ma olen õppinud seda, kuidas pisikestest asjadest rõõmu tunda, aga mul ei tule see alati välja. Ma ootan kuidagi veel rohkem. Olen selline inimene, kes elab mingis mõttes teatud ootuses. Pean millegi nimel midagi tegema. Näiteks kui ma terve detsembrikuu esinen ja rügan tööd teha ja jaanuari ka veel, siis veebruaris ja märtsis lähme mõnusale puhkusele. Tean, mille nimel ma seda kõike teen.»

«Mul on selline tobe komme ka, mida Indrek ka välja toob, et kui me oleme puhkusel, siis ma juba seal olles räägin ja planeerin järgmisest puhkusest. Kuhu me siis järgmisena võiksime minna? Indrek ütleb, et kuule, naudi, küll me jõuame sellest järgmisest puhkusest ka rääkida,» rääkis Birgit ja ütles, et tahaks vahepeal suure planeerimise unustada ning natuke spontaansem olla.

Laste tulevik

Kuigi Birgit ja Indrek on ise pärit muusikalisest perest, siis Birgit ei eelda, et lapsed samad teed lähevad. Ta küll leiab, et noorem laps, kolmeaastane tütar, on tulevikus kuidagi muusikaga seotud, kuna ta üritab klaverit mängida, laulab, improviseerib ja tantsib. Kuid vanem laps, peagi kuueaastaseks saav poeg, on teistsugune. Ema ja isa näevad, et tal on hea mälu, hea pea, ta on osav läbirääkija, kavalpea. Birgit arvab, et poja suhe muusikaga on teistsugune, kuna muusikutest vanemad töötavad kogu aeg ja on pidevalt kodust ära. Selle tõttu on ehk tal teatud vastumeelsus muusikakarjääri vastu tekkinud. Birgit ja Indrek võtsid poja isegi laulukoorist ära, kuna poiss arvas, et laulmine on nõme. Selle tõttu leiab Birgit, et poeg teeb tulevikus midagi muud peale loometegevuse.

Olenevalt laste tulevikuvalikutest toetavad vanemad nende otsuseid. Birgiti jaoks pole oluline, et lapsed temaga sama teed läheksid, peaasi, et nad on õnnelikud ja suudavad tööga ära elada.

Mida tema lapsed tulevikus teevad, see on veel aastakümnete küsimus, kuid lähitulevikus näeb Birgit end umbes täpselt samas kohas, kus on ta praegu. «Väga palju muutunud ei ole. Ma olen pereema. Kindlasti on mul rohkem vaba aega selle tõttu, et mu lapsed on juba suuremad ja käivad koolis. Ma loodan, et siis jääb ka rohkem aega, et ise muusikat luua, mida ma olen väga vähe teinud. Ma loodan, et ma arenen muusikalises mõttes. Saan paremaks ja saan ka ise paremat muusikat luua. Ma ei tahagi väga palju muuta. Ma loodan, et kõik on sama hästi,» loodab Birgit.

Mälestus Eesti rahvale

Hiljuti viienda plaadi välja andnud Birgit mõlgutab mõtteid ka juba järgmise plaadi osas, aga see on veel tulevikumuusika. Tema viimane plaat oli eelmistega võrreldes rohkem täiskasvanulikum, sügavama sisuga ja hästi erinev. «Ma ütleks, et see on kokkuvõte nendest viiest aastat pärast Eurovisiooni ja esmakordselt emaks saamist,» ütles Birgit ja loodab, et ka järgmine plaat tuleb eriline.

«Tegelikult tuleb meil nüüd augusti alguses ka koos The Swingersi suvetuuriga eraldi plaat välja. Kui ma sain 30, siis ma võtsin oma muusika kokku, nüüd võtame Swingersi muusika kokku. Selline kokkuvõtlik aasta on olnud. Nüüd on aeg uue muusikaga alustada,» lubas ta.

Birgit Sarrap soovib, et teda mäletatakse tulevikus kui toredat ja rõõmsameelset lauljat, kes oli Eesti esimese tähtsa välismaise superstaarisaate võitja, keegi, kes pakkus oma muusikaga Eesti inimestele toredaid emotsioone. Ma loodan, et neid lugusid mängitakse siis ka, kui mind enam ei ole.»