Süda, kuhu mahub sadu hobuseid

Reet Prooveril, Eesti meistrikandidaadil takistussõidus, mimekordsel Rakvere rajooni meistril, 53 aastat Lääne-Virumaal Vinnis nii hobuseid kui ka ratsanikke treeninud naisel, on aastate jooksul üle tuhande õpilase olnud, nelikümmend neist olid teda õnnitlema tulnud.

Ta on elu jooksul hullupööra tööd rabanud ja ütleb, et ilma tööta tema olla ei oska. Kuigi mullu andis ta Tiigi Talli ametlikult üle tütar Helene Prooverile, siis tõuseb ta endiselt varakult, asub hobustele vikatiga rohtu niitma ja ette kärutama, vahepeal tõmbab muruniiduki käima ning hoiab valduste teeservad ja muruplatsid korras, pügab hekki, toimetab tallis. Kui koplis peaks mõni post kuskil logisema, on just tema see, kes selle kuvaldaga kindlalt maasse tagasi lööb. Reeda argipäev lõpeb õhtul kümne paiku järgmiseks päevaks hobustele rohu valmis niitmisega.

„Kui saan tööd teha, siis olen terve. Kui on ka mõni pisik kallal, siis tööd tehes läheb ära!” kostab naine, kes terve elu elanud hobustele ja hobustega.

Ükskord, kui läksin hobust ära viima, ütles naabrimees: mis sa jala lähed, mine ratsa! Ooh, ratsa! Naabrimees tõstis mu hobuse selga ja hakkasin minema.

Praegu on Tiigi Tall koduks kuueteistkümnele hobusele, kellest üheksa on hoiuhobused. Päikeselisest koplist vahepeal talli varju toodatavatele suksudele mängib isegi raadio – et nad harjuksid muusikaga ega ehmuks võistlustel kõlaritest kostvate helide peale.

Lõunast õhtuni toimuvad ratsatrennid Reeda tütre Helene käe all, aga veel mullu olid ka Reedal endal õpilased.

Sündinud koos hobusega

Reet Proover ütleb, et on sündinud koos hobusega. Ta tuli ilmale sõjaajal Elvas vanaema juures Marjamaa talus. Aasta oli 1944. Kahe ja poole kuuselt võeti ta Tartu pommitamise aegu sülle, rakendati hobune Juku vankrile ette, lehm vankrile taha ning koos ema ja õega sõideti Valga poole metsa sõjapõgenikuks.

Reeda mälestused sellestsamast hobusest Jukust on pärit ajast, kui ta oli paariaastane ning looma jalgade vahel käis ja vahel teda õrritas – suur tark loom lükkas teda koonuga õrnalt eemale.

Viiesena on tal meeles mälestus päevast, mil tuli kange tahtmine vankriga sõita. Ta läks koplisse, võttis hobuse, kel päitsed peas, tõstis rangid, mis olid viiese tirtsu jaoks hiiglasuured, enda ette ning õpetatud hobune lasigi pea alla, et laps saaks talle rangid kaela panna. Reedal on seitsekümmend aastat hiljem selgelt meeles, kuidas ta hobuse vankri juurde viis ja tahtis ette rakendada. Aga enne kui sündmused edasi arenesid, sai vanaema jaole, tuli joostes, ise hüüdes „Kulla lapseke, mida sa küll teed!” ja võttis hobuse käest ära.

Reeda lapsepõlve kõige tähtsam inimene oligi vanaema. Kui Reet oli mõnekuune, läks isa, helilooja Vello Tünder, keerulisel sõjaajal Viljandisse. Ema läks kolme vanema lapsega Tallinnasse, öeldes, et kui on end sisse seadnud, tuleb beebile järele. Aga nii lihtsalt see ei läinud ning Reet jäi aastateks maale, looduse ja loomade keskele. Kuni ühel päeval, kui Reet käis kolmandas klassis, tuli üks naine koolis tema juurde, naeratas ja ütles, et läheme nüüd rongi peale. See naine oli Reeda ema.

„Tagantjärele tean, et vanavanemate ja ema vahel tekkis tüli, vanaisa heitis emale ette, et ta minu eest elatisraha ei maksa. Aga oli ju sõjajärgne aeg, emal oli üksinda vanemate lastega niigi raske, isa oli uuesti abiellunud. Nii siis ema otsustas, et viib mu Tallinnasse ja kasvatab ise,” räägib Reet.

Lapsele oli selline elumuutus muidugi väga raske. „Paar esimest kuud nutsin end igal õhtul magama. Uues koolis pandi mind teise klassi, sest leiti, et ma piisavalt ei oska. See oli õudne aeg. Vanaema elas seda samuti raskelt üle,” meenutab Reet, kellelt oli päevapealt võetud talle hingelähedane mets, kallis hobune ja koer, vanaemast rääkimata.

Aga koolivaheajal oli luba sõita maale – üheksa-aastaselt sõitis ta rongiga täiesti üksi. Maal vanaema juures tahtis tüdruk kangesti tööd teha: üheksaselt lüpsis lehma, kümneselt käis kolhoosi tallist hobuseid toomas, talutas neid mööda vagusid ja muldas.

„Ükskord, kui läksin hobust ära viima, ütles naabrimees: mis sa jala lähed, mine ratsa! Ooh, ratsa! Naabrimees tõstis mu hobuse selga ja hakkasin minema. Tee läks allapoole ja mul oli tunne, et nüüd ma küll kukun! Aga saime mäest alla ja see oli nii võimas tunne olla koos hobusega. No täitsa lolliks läksin!” jutustab Reet muiates.

Tol ajal ei tohtinud tööhobusele selga ronida, aga teelõigul, kus keegi ei näinud, ronis Reet ikkagi loomale selga. Ja suveöödel õues heinte peal magades tuli tüdrukul pähe: kolhoosi hobused on lähedal koplis... Ta hiilis öösel koplisse, rääkis hobustega juttu, patsutas neid ja kel päitsed peas, selle aga vedas kivi juurde ning ronis ise selga – hobune sõi aga rahulikult edasi. „Niimoodi hakkasin hobuste juures käima, olin siis vast üksteist. Tasapisi hakkasin neid jooksma ajama, galoppi, traavi,” jutustab Reet.

Üheteistkümneselt hakkas Reet koos vanaisa ja abilisega oma loomadele vikatiga heina niitma ja tänini eelistab ta vikatit. „Ma ei kannata trimmeri häält ega kujuta ette, et paneksin selle endale ümber ja see mind väristaks!” ütleb ta.

Seda, et keegi kuskil „päriselt” ratsutab, Reet tol ajal ei teadnud, kuni Tallinnas koolis tuli jutuks, et ühe klassiõe kodu lähedal jalutatakse igal hommikul hobuseid. See oli Tondi ratsakool.

Reedal oli vanust 15 ja ta tahtis sinna kangesti pääseda. „Uksest visati välja, aknast ronisin sisse. Sest tol ajal võeti ratsutama ainult poisse, see oli terves Nõukogude Liidus nii. Tüdrukuid peeti nõrkadeks ja arvati, et neist ei saa ratsutamises asja. Aga lugesin Õhtulehest kuulutust, et Tondi vajab tallimeest. Mina ruttu kohale! Majandusjuhataja küsis, kas ma rotte kardan. Ei karda! Tuli välja, et seal tuli üks kord nädalas 24 tundi jutti valves olla ja öösel liiguvad ka rotid. Saingi tööle, ise koolis, seitsmendas klassis! Emale ei rääkinud midagi,” jutustab Reet.

Tallimehena tuli Reedal koristada sõnnikut, sööta ja hooldada hobuseid. „Oma töötajana õnnestus sõita siis, kui kõiki poisse ei olnud trennis kohal ja mõni hobune üle jäi. Tallimehe uksel oli pilu, kust sai vaadata, kas tall on korras, ja mina vaatasin, kas jääb mõni poiss trenni tulemata. Kui jäi, siis tormasin kohale. Minuga ei tegeletud, sest olin tüdruk, aga sain terve trenni kaasa teha ja kuulasin hoolega õpetusi, mida teistele jagati, jälgisin peeglist, kas istun sirgelt, kas jalad on õigesti,” kõneleb Reet ja nimetab tuntud treeneritena Jüri Villemsoni ja Johannes Peetsi, Mihhail Fadejevit.

Reeda päevad nägid tol ajal välja nõnda: hommikul kella viieks läks ta Tondile, puhastas hobused, siis tõttas kella kaheksaks kooli, pärast kooli koju, vahetas riided ja jälle jooksuga Tondile ratsutama.

„Vahel käisin päeva jooksul neljas trennis, nii et mul jalalihased kiskusid krampi. Aga juba esimesel talvel pääsesin võistlustele ja murdsin meeste vahelt läbi, sõitsin Eesti tasemel,” ütleb Reet. „Kõige madalam hüpe oli tol ajal meeter, praegu püütakse aastate jooksul jõuda meetrini. Nüüdse aja lapsed on ikka väga-väga nõrgad. Mõni ähib sul trennis nii, et hakkad kartma ja võtad ruttu koormuse maha. Meeter kolmkümmend on paljudel nüüdse aja noortel kättesaamatus kõrguses, vanasti oli see tavasõit. Minu hobune Hango oli võimeline hüppama kaks meetrit. Käisime temaga 1970. aastal Eesti meistrivõistlustel, usun, et oleksin tulnud kahekordseks Eesti meistriks, aga Hango tervis läks halvaks,” räägib ta.

„Lastes hobusel sõidu sees hinge tõmmata, kaotasin nii palju aega, et sain 160 cm raskuses parkuuris parima tulemuse, kuid ajaga saadud karistuspunktid jätsid mind neljandaks. Sama kordus 170 cm hüppevõimsuses.”

Elu muutev vestlus

Reet õppis Vana-Võidu tehnikumis zootehnikuks – see amet laseb ometi olla maal looduse keskel, mida ta hing ihkas. Õpingute ajal käis ta üle Nõukogude Liidu edasi võistlemas. Viimasel õppeaastal, just enne riigieksameid, sai nende võistkond, kus ainsa naisena oli Reet, Alma-Atas hea tulemuse ja põllumajandusminister Harald Männik kutsus sel puhul vastuvõtule Tallinna. „Minister sattus minu vastu istuma ja hakkas minuga vestlema, uuris, kuhu ma edasi lähen – mind oli määratud Heimtali sovhoosi sigade zootehnikuks. Minister küsis, kas ma treeneriks ei taha minna. Treeneriks! Sellest ma ei julgenud unistadagi! Aga minister ütles, et mis oleks, kui ma läheksin Vinni treeneriks, ja lubas helistada mulle ühel päeval tehnikumi,” meenutab Reet vestlust, mis ta elu veelgi rohkem hobuste poole pööras.

Minister küsis, kas ma treeneriks ei taha minna. Treeneriks! Sellest ma ei julgenud unistadagi!

Vinnist ei olnud ta tol ajal kuulnudki ning Rakvere linn, mis lähedal, ei meeldinud Reedale hoopiski, sest sealt hakkas tema jaoks juba ida: elektrijaamad ja inetu maastik.

Aga eksamid tegi Reet kõik viitele ja ühel päeval kutsus direktor teda enda juurde. „Direktor ütles: minister Männik helistab, nüüd on ainult teie jaa-sõna vaja, Vinnis on teile treenerikoht olemas,” räägib Reet.

Vinni saabudes ei paistnud paik õnneks nii hull, kui kardetud, armastatud hobuste eest sai ta hoolitseda ning neid koos ratsanikega treenida. Paarkümmend aastat (1989–2012) aretas ta selles paigas koguni hinnatud Hannoveri hobuseid, ja mis peamine, sellest sai kodu talle ja ta perele.

Spordimetoodikuna anti tema juhtida ka terve sovhoosi spordielu ja kokku panna nii rajooni kui ka vabariiklike võistkondade meeskonnad. Kuna ta ise tegeles suusatamise, kiiruisutamise, jalgrattasõidu, standardlaskmise ja kergejõustikuga, ei olnud see keeruline. Kui vaja, siis võistles ka ise.

Kuus kuni kaheksa korda aastas korraldas ta Rakvere rajooni ratsavõistlusi, tippvõistluseks terve vabariigi ulatuses kujunes 1966. aastal alustatud Vinni Kapp, mida korraldas 30 aastat järjest. Rändkapa peale on graveeritud võitjate nimed, nende hulgas kahel korral Reet, ühel korral ka abikaasa Arne Proover ja tütar Helene Proover. Samal ajal juhtis Reet 19 aastat Rakvere rajooni ratsaspordi sektsiooni, enda treeneriteadmisi sai ta täiendada 1969.–1970. aastal Moskva Hobusekasvatuse Instituudis treenerite koolis, kus lõpetas kõik ained viitega.

Hinge pugenud hobud

Reet Proover teab, et ratsutajal on elus ainult üks kõige-kõigem hobune. Tema jaoks oli see Hango (isa trakeen Hohot, ema Orlovi traavel Garmonia), Kirovi hobusekasvandusest pärit loom, kes temani kahe ja poole aastasena jõudis. „Hango oli tõeline kullatükk, ma ei tea, kas miljoni hobuse seas on kedagi sellist,” nendib Reet. „Ma võisin ta ükskõik kus lahti lasta, ta käis mul järel. Mängisin temaga metsas peitust. Tema hakkas sööma, mina läksin puu taha, tema otsis mind üles. Ja talle väga meeldis hüpata! Suure hingega hobune. Nii lustlik ja eriline. Ta ei olnud hobune, ta oli midagi enamat, meie vahel oli eriline side,” iseloomustab Reet.

Reedal on olnud sadu hobuseid, kõiki on ta armastanud, kõigi jaoks on kannatlikkust, hoolt ja lahkeid sõnu jagunud, aga mõni on rohkem südamesse jäänud. Üks neist on Reseeda. Reseeda ilmaletulek lõpetas varsa ema elu. „Varsake tahtis süüa. Mõtlesin, et mida nüüd teha: mees on haiglas, hobused on vaja sööta ja trenni on ka vaja teha. Kaks korda päevas käisin laudas piima järel ja lutipudeliga toitsin – lehmapiima tuleb lahjendada, glükoosi hulka panna,” selgitab Reet.

Varss peab vähemalt iga kolme tunni tagant süüa saama ja seda ta ka sai: kell 12, 3, 6, 9, 12 ja niimoodi ringiratast ööpäev läbi kolme tunni takka Reet teda toitmas käis.

„Kui keskööl tulin talli, siis mõtlesin, et mis ma enam koju lähen, lähen istun parem trenniplatsil koos koeraga ja kuulan ööbikuid. Ühel hetkel ei saanud enam aru, mis on öö või mis on päev... Varsake oli aga kogu aeg sabas, ükskõik, mida ma tegin, kas söötsin teisi hobuseid, viisin koplisse või tegin trenni. Ükskord märkasin, et varss käib ümber minu ja tõstab jalgu kõrgele – kaitseb mind teiste eest! Ja nii jäigi. Ei lasknud koera ega inimesi minu juurde. Kui nägi, et keegi mulle lähenes, kappas peale. Jäi minust vaid paar sammu maha,” räägib Reet oma kasvandikust.

Nii nagu on inimesi, kes tunnevad hobuseid, on ka hobuseid, kes tunnevad inimesi. Oma kogemuste põhjal ütleb Reet, et võib juhtuda, et hobune valib endale omaniku.

Nii nagu on inimesi, kes tunnevad hobuseid, on ka hobuseid, kes tunnevad inimesi. Oma kogemuste põhjal ütleb Reet, et võib juhtuda, et hobune valib endale omaniku.

„Tuldigi kord kohapeale hobust vaatama ja koolitatud hobune ühtäkki ei osanud ei koolisõitu ega hüpet, mitte midagi! Kaup jäi nende ostjatega katki. Aga tuli järgmisel päeval teine ostja ja tema ees tegi hobune filigraanselt kõike – hobune valis ta välja,” teab Reet.

Hobuste müümine, nende teise perre saatmine pole Reeda jaoks lihtne, aga raske on see ka hobuse jaoks. „Pead hobuse ette valmistama, räägid nagu inimesega, et varsti tuleb tal teise omaniku juurde minna. Ja see on uskumatu, kuidas nad mõistavad. Kui sa sellist ettevalmistust ei tee ja minek tuleb ootamatult, läheb hobune kohutavalt stressi,” nendib Reet.

Reedal neid läbirääkimisi hobustega ei tule pidada, neid teeb tütar Helene, kes oma ema tütrena hakkas hobuse seljas istuma samal ajal kui käima ning on talli eest vastutamise ja treeningud üle võtnud. „Hobused on minu elu,” ütleb ka Helene. Prooveri-ratsanaiste dünastial on jätku, sest ka Helene tütar Annika on hea meelega kindlalt sadulas ja hobustega toimetamas.

.

.