Tõlk Omar - oht Eesti riigile

Omar kirjutab mulle aegajalt ikka ja tahab näidata, et ta on meie riigis tubli inimene ja pole meid alt vedanud.

Hiljaaegu lõpetas Omar Euroülikooli ja tema suur soov oli oma õpingutega Eestis jätkata.

Omari edulugu Eestis paneb mind aga siiski hetkeks mõtlema. Kui raske see tema teekond siia Eestisse tegelikult ikka oli?

Kolm aastat tagasi otsustasin temast teha terve rea lugusid. Omar oli meie mehi Afganistanis aidanud ja mulle tundus ebaõiglane, et meie riik teda siia ei soovinud- mis siis et just sõjaväelaste aitamise pärast oli tegelikult tema elu kodumaal Afganistanis ohus.

Ma rääkisin toona ka Eesti kaitseväelastega, kes Omariga Afganistanis kokku puutusid. Paljud neist (ka tema otsesed ülemused) leidsid, et on kurb kui jätame meie mehi aidanud tõlgi maha ja ei tule tema õpingu palvetele vastu. Omar kirjutas algusest peale, et ta soovib siin Eestis just haridust omandada.

Ma palusin toonast kaitseminister Hannes Hansot, et ta aitaks Omaril, pärast Eesti missiooni lõppu Afganistanis, siia õppima tulla. Hanso vastas toona mulle seda, et Omaril on Afganistanis kõik hästi ja mainis ka, et Omari siia toomine tähendaks Eesti-Afganistani missiooni läbikukkumist. Hanso pidas silma siis seda, et läbikukkumisena mõjuks see kui me tunnistame, et Afganistan on jätkuvalt ebaturvaline riik ja seda eriti Omarile.

Ka toonane peaminister Taavi Rõivas leidis, et Omaril ei ole põhjust Eestisse tulla. Ka tema meelest oli Omaril seal kõik hästi ja õpinguid võiks ta jätkata Indias.

Eesti kaitseväelased, kes temaga koos teenisid, nii ei arvanud. Sõjaväelased, kellega ma rääkisin ütlesid, et Omar oli üks usaldusväärsemaid tõlke ja abilisi eestlastel Afganistani missioonil ja kindlasti sai nende sõnul väita, et nii mõnigi surm sai just tänu temale välditud.

Muide Afganistanis oli eestlastele abiks olnud ka ebausaldusväärseid tõlke, kellega ei juletud näiteks sõjaväebaasist lahkuda.

Inglased näiteks võtsid kõik oma tõlgid, kes soovisid, endaga kaasa - aga meie ei soovinud isegi oma ühele tõlgile pakkuda siin haridust.

Ma küsin veelkord - palju on Eestil üldse liitlasi Afganistanis ja kuidas me saame üldse rääkida eesti missiooni läbi kukkumisest? Tegu oli ju NATO ja USA operatsiooniga Kestev Vabadus mis algas 2001 aastal, mitte Eesti operatsiooniga Afganistanis.

Eestlased ei otsustanud ka selle üle 2014. aastal, kas sealt lahkuda või mitte. Ka selle otsuse tegid sisuliselt ameeriklased.

Täna saame me öelda, et Omar on Eestis tublisti käitunud. Ta on siin omandanud hariduse, mille kõrvalt käib ta ka tööl.

Ta ei tööta muidugi välisministeeriumis ega kaitseministeeriumis, vaid ta peseb öösiti busse, aitab laduda jäätisetehases kaste ja suviti paneb ka asfaldit...ehk teda võib minu meelest nimetada küll tubliks tööinimeseks.

Mul on väga hea meel, et välisministeerium lõpuks minu palvetele vastas ja Marina Kaljurandi eestvedamisel (toonane välisminister) ning Kersti Eesmaa (konsulaarosakonna peadirektor) abil sai Omar ikkagi lõpuks siia õppima tulla.

Mina arvan, et tõlk Omari siia tulek oli välisministeeriumi väga õige ja riigimehelik otsus, kuigi nad läksid Omari osas vastuollu teiste riigiasutustega.

Põhjendan, miks?

Eestist ei jäänud muljet kui riigist, kes jätab meid aidanud noore mehe ripakile. Kõik, kes tulevikus Eesti riiki aitavad, teavad nüüd, et meid tasub aidata, sest me ei jäta meid aidanud inimesi ripakile.

Lugesin hiljaaegu artiklit, milles eesti anestesioloog Lauri Kõrgvee rääkis sellest, kuidas ta töötas Afganistanis haiglas ja kui palju neil kulus koha peal inimeste päästmiseks päevas verd. Nad kasutasid seal sama koguse verd päevas, mida vajavad kogu Šotimaa haiglad aasta aja jooksul kokku. See tähendab seda, et Afganistanis toimus tõeline veresaun ja tegu oli ja on väga ohtliku kohaga ja Omar kindlasti päästis nii mõnegi meie sõduri elu.