/nginx/o/2018/12/22/11674218t1ha62d.jpg)
Ida-Virumaal, aga ka mõnedes teistes piirkondades on tühjade ja pooltühjade majade probleem olnud aktuaalne juba palju aastaid. Selles pole midagi ebaloogilist, sest riigi kõige kiirema elanikkonna kahanemisega regioonis on juba üle 20 aasta olnud elamispindade ülejääk ning kinnisvaraturgu mõnes omavalitsuses sama hästi kui ei eksisteeri.
See omakorda tekitab aga sotsiaal- ja suisa inimõigustega seotud riiveid. Sest kui korteritel pole väärtust, pole omanikel ka sageli huvi nende ülalpidamise eest maksta. Nii on näiteks Kohtla-Järvel, Kiviõlis ja veel mõnel pool kinnisvara väärtusetustamine asunud vähkkasvajana hävitama elanike elukvaliteeti, sest majadesse tekkivad hüljatud korterid imevad elujõu ka nendelt elamispindadelt, mille omanikud täidavad erinevalt enda omandi hülgajatest oma hoolsuskohustust ja maksavad kinnisvara ülalpidamisega kaasnevate kulude eest.
Kolm ja pool aastat tagasi hakkas probleemiga tegelema ka õiguskantsler, kes ei tahtnud leppida sellega, kuidas võlgades majade elanikud, kes soojusenergia eest korralikult maksavad, külma jäid. Siis pöördus ta valitsuse poole soovitusega midagi ruttu ette võtta, kuna olemasolevad seadused ei taga inimestele õiglast kohtlemist. Siis teatas toonane majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palo, et küsimusega tegeldakse, aga veel on vaja läbi viia uuringuid, analüüse ja ümarlaudu. Küllap on elamispindade vähendamise projekt, millest tänane Põhjarannik kirjutab, üks selle kommunaalpuntra lahenduse tulemus. Kahetsusväärselt kaua on see aega võtnud − seda enam, et tegemist on vaid esimese katsetusega midagi muuta.