Briti ususekti liikmete elu ei kuulu neile endile

Peagi esilinastuv BBC dokumentaalfilm «Bruderhof» kajastab Esimese maailmasõja ajal tekkinud eraldatud ususekti, vahendab Daily Mail. Suurbritannia Darvelli kogukond, mille direktor Bernard Hibbs lubas esimest korda kaameratel neid külastada, on üks mitmest üle maailma. 

Üle 20 Bruderhofi ususekti võib leida Saksamaalt, Ameerikast, Austriaaliast, Paraguaist ning neist kolm Suurbritanniast. Väidetavalt on kogukonnal üle maailma kokku 2700 liiget, neil on oma ametlik koduleht ning samuti ka Youtube'i kanal.

Darvelli kogukonna direktori Hibbsi sõnul põhineb ususekt hoolivusel ja armastusel. Enamikud söögikorrad valmistatakse ette ning mõningatel õhtutel toimub ühine grillimine, mille saatel lõkke ääres lauldakse.

Kogukonnas ei panda toime kuritegusid, inimestel ei ole võlgu ja kõigil on oma kodu. Maju ümbritseb mets ja läheduses asub ka järv. Kellelgi ei ole arvutit ega televiisorit.

Samas ei tundu Bruderhofi Darvelli kogukonnas kõik nii idülliline, kui esialgu võib paista. Näiteks on naiste riietus alati tagasihoidlik, juuksed sallidega kaetud ning seelikud praktiliselt maani.

Kurameerimiseks peavad liikmed luba küsima ning lahutused ususektis lubatud ei ole. Lisaks ei saa liikmed valida endale töökohta, nad jagavad omavahel raha ning ei tohi omada maiset vara. Ühtlasi ei kuulu kogukonna liikmete elu neile, sest nad teenivad kõrgemat eksistentsi: Jeesust. 

«Meil on teistsugune visioon oma ühiskonnale,» ütleb Hibbs ja lisab, et nende kogukond ei ole ideaalne, kuid loodab, et nende eluviis paneb inimesed mõtlema.

Olgugi, et kogukond on suuresti kinni aastas 1920, on Bruderhofil edukas äri, mis rahastab nende mugavat elustiili. Kõik ususektid on seotud firmaga Community Playthings, mis toodab puidust mänguasju ning lastemööblit. 

Näiteks teenib üks Bruderhofi vabrik Suurbritannias aastas 17 miljonit naela ehk ligi 19 miljonit eurot kasumit.​