Uida talu lehmad naudivad vabadust

Sirje Niitra
Copy
Vanaperemees Peeter koos poja Ranno, minia Kätlini ja nende poja Raimondiga, kelle kohta vanaisa ütleb, et temast saab kindlasti üks tubli põllumees.
Vanaperemees Peeter koos poja Ranno, minia Kätlini ja nende poja Raimondiga, kelle kohta vanaisa ütleb, et temast saab kindlasti üks tubli põllumees. Foto: Sirje Niitra

Pärnu lähedal Tabria külas asuva Uida talu sadakond lüpsilehma naudib täielikku vabadust – tahavad, lähevad karjakoplisse rohtu näksima ja kui sellest isu täis, tulevad lauta värsket silo nosima.

Kas selline täielik vabapidamine ka loomad õnnelikuks teeb, ei saa neilt küsida, aga toodangu järgi, mis iga aastaga kasvab, võib seda arvata küll. Talu peremees Peeter Aassalu ütleb, et vihmaga on kõik väljas, sest lehmadele selline ilm meeldib, aga kuuma päikese ja parmude eest põgenevad loomad tavaliselt jahedasse lauta, kus saab nii süüa kui ka juua. Sisse-välja käimisel kontrollib masin loomale kinnitatud kiibi abil, kas lüpsiaeg on käes ja vajadusel suunab ta lüpsiroboti juurde. Nõnda on vahel vahva vaadata, kuidas mõni sarvekandja teeb laudas mitu ringi peale, kui lüpsini on pool tundi aega, saamata aru, miks ta ometi välja ei pääse. Lüps käib robotiga neli korda päevas ehk täpselt iga kuue tunni tagant.

Lehmad valivad ise, kus parem olla

Muidu lähevad lehmad välja kella nelja ajal hommikul ja õhtul viie paiku tulevad sisse sööma, kuhu on selleks ajaks värske silo ette pandud. Selline vabalt õue ja lauda vahel käimise süsteem toimib hästi, sest on mugav loomadele ja vähendab ka töötajate koormust, kuna näiteks joogivett pole vaja koplisse viia.

Sedagi kohtab harva, et mullikad kogu suve väljas veedavad, aga siin on neil see võimalus. Nii õpivad noored lehmad varakult tundma elu, mis neid täiskasvanuna ees ootab ja nad on ka tervemad.

Uuendusena on lehmadele loodud laudas eraldi sektor poegimiseks, kus on isegi nõndanimetatud eelsünnitajate osakond ja kus äsja poeginud loom saab eraldi aias rahulikult puhata. Pärast selle osa valmimist pole peremehe sõnul poegimisel ühtki probleemi olnud – loomad on saanud kõrvalise abita hakkama ja loomaarsti teenusele pole vaja olnud kulutada.

Uida talu pidava Aassalu pere liikmete tööpäev kestab kuuest kuueni, mõnikord veelgi kauem. Paberite järgi majandab Uida talu praegu füüsilisest isikust ettevõtjana Peeter Aassalu, kellel on iga päev abiks poeg Ranno ja minia Kätlin, kes täidab farmijuhataja kohuseid. Talu toimib põhimõttel „kõik teevad kõike”. Abikaasa Sirje, kes on murtud jalaluu tõttu praegu koduseinte vahele sunnitud, teeb aruandeid ja hoiab raamatupidamist korras. Õnneks on nüüd lauta ka üks tubli abiline leitud.

Uus laut, mis valmis 2009. aastal, sai möödunud aastal pikenduse, mis lisas 65 loomakohta ja nüüd on võimalik loomade arvu lähiaastail suurendada. Pikendust oli hädasti vaja, sest lüpsilehmade arv oli vahepeal nii palju suurenenud, et kinnistele lehmadele enam üldse ruumi ei jagunud.

Viiest lehmast 115pealise karjani

Kokku on praegu piimaandjaid 115. Muide, alustati kord viie lehmaga! Ka kogu vajaminev nüüdisaegne tehnika on talu õuel olemas. Hiljuti valmis veel uus söödahoidla, kus tänavune esimene niide juba sisse pandud. Sinna peab mahtuma ka mais, mida sel aastal esimest korda kasvatati ja millest loodetakse abi piimatoodangu tõstmisel. Investeeringuteks on võetud nii pangalaenu kui ka saadud PRIA kaudu toetust. Edasisele laienemisele paneb piiri maaressurss, sest kogu oma maa on juba kasutusele võetud ning juurdegi renditud.

Uida talu on Eesti Piimatootjate Ühistu liige, mille kaudu kogu piim praegu Leetu läheb, nii et realiseerimisega muret pole. Kokkuvõttes läheb Uida talus tegutseval perefirmal praegu hästi, mis aga ei tähenda, et hädasid poleks. Aastaid on oodatud, et suurelt maanteelt talu juurde viiv kruusatee kõva katte saaks ja talunikud mööda riigile kuuluvat teed tolmuvabalt sõita saaksid. „Höövlit näidatakse ka väga harva,” nendib perepea.

Edasisele laienemisele paneb piiri maaressurss, sest kogu oma maa on juba kasutusele võetud ning juurdegi renditud.

Teiseks ei saa normaalseks pidada olukorda, kus ühe Eesti mõistes keskmise suurusega piimafarmi omanik peab meie digiriigis mobiiltelefoniga rääkimiseks kõhuli elumaja teise korruse akna peale viskuma ja käe välja sirutama, sest levi enamalt jaolt ei ole. Aastaid on lubatud valguskaabel panna, aga lubaduseks on see jäänudki. Nõnda pole ka imestada, et ajakirjanikule antakse faktide täpsustamiseks igaks juhuks lauatelefoni number.

Liiga palju rumalaid nõudmisi

Ka lolli bürokraatiat ja rumalaid nõudmisi on palju. Näiteks peab veemõõtja olema taadeldud, ehkki vett võtab omanik oma maale kaevatud august ja vee tarve on üldiselt teada. Perenaine Sirje loeb ette terve rea formulare, mida pidevalt täita vaja. Nende hulgas on näiteks sotsiaal-, käibemaksu-, vee-, seemendus- ja jõudluskontrolli aruanded, aga veel palju muud. Nii et muudkui arvuta ja täida tabeleid. Ja ega abilisi pole ka kusagilt võtta.

Peremees Peeter meenutab, kuidas kord käis linnas kohtumas ühe töölesoovijaga, kes ütles, et ta tahakski maale puhkama tulla. Teisel värisesid jälle käed hirmsasti. Mõned tahavad pääseda prii öömaja ja söögi peale ja kui selgub, et seda ei saa, siis lasevad jalga. Praegu on pere siiski ühe tubli abilise leidnud.

Päevatöö kõrvalt jääb Aassalu pere liikmetel veel isegi aega hobidega tegeleda. Ema Sirje on ümbruskonnas tuntud oma küpsetiste poolest, mis ei jää alla paremate pagaritöökodade omadele. Poeg Ranno käib juba üle kümne aasta oma bändiga Rix tantsuks mängimas juubelitel ja pulmades, aga ka näiteks Pärnus Nikolai lehtlas. See võimaldab talutöödest mõnusat vaheldust ja on hobi, millele ei pea peale maksma, leiab mees selle lisaks ka kasuliku olevat.

Mullu oli Uida talu piimatoodang lehma kohta 9154 kilo ja see on iga aastaga kasvanud. Müügitulu oli 270 000 ja kasum veidi üle 100 000 euro. Kari koosneb mustavalgekirjudest holsteini tõugu lehmadest, kelle toodangunäitajad on head. Tänu vabale liikumisele karjamaa ja lauda vahel on ka Uiga talu loomade eluiga pikem, kiidavad Aassalud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles