Iisaku looduskeskuse katus pakub teaduslikku huvi

Tartu ülikooli keskkonnatehnoloogia teadur Alar Teemusk ronib juba neljandat aastat kaks korda kuus Iisaku looduskeskuse katusele, et seal kukeharjade kasutegurit mõõta.

"Minu eesmärk on uurida, kas kukeharja taimi saab kasutada linnakeskkonnas saaste vähendajana − mõtlen selle all süsihappegaasi, mida autod linnaõhku paiskavad. Tahan välja selgitada, kas kukeharjad hoonete katustel süsihappegaasi seoksid ja seega selle sisaldust õhus vähendaksid. Eestis pole see probleem, meil rohelust jagub, aga muu maailma jaoks võib ju ka uurida," selgitab Teemusk.

Kahe nädala tagant katusele

Looduskeskuse mätaskatusele on pandud nn katselappe tähistavad rõngad, kokku 16 tükki. Rõnga peale paneb Teemusk kambri ja sellega mõõdab, mida kukehari teeb.

"Kahe nädala tagant käin katusel, kahe minuti jooksul mõõdan ja teen kolm ringi, nii et saab keskmistada, kuidas taim sellisel päeval, teatud ilmaoludega käitub. Panen kirja, kui palju on enne tulnud vihma, kui paju on olnud päikest, mõõdan anduriga niiskustaset," kirjeldab ta.

Katus näeb välja ilusam kui neli aastat tagasi. Alar Teemusk

Esimesel aastal tegi Teemusk ainult viis mõõtmist, viimasel kolmel aastal on aprillist novembrini kaks korda kuus Tartust Iisakusse sõitnud.

Tänavune aasta on viimane: "Siis võtame need kolm aastat kokku ja vaatame, mida oleme teada saanud."

Iisakus parim näide

Iisaku katus on praegu ainuke, millega Teemusk tegeleb.

Miks just Iisaku oma?

"See on minu arust üks paremaid näiteid: piisavalt uus, samas mitte liiga uus, taimed on seal viie aastaga välja arenenud, katus näeb väga hea välja. Oluline on ka see, et hoone ei ole eraomanduses − väga paljud on ja nendele katustele ei saa iga kord minna, kui vaja on."

Varem on ta mõõtmisi teinud Palamuse vallamaja katusel, sealgi uuris taimepõhiselt − kuidas valge, harilik ja kamtšatka kukehari käituvad. Veel on ta uurinud Pühajärve biokatlamaja murulaadset katet ning kõige pikemalt üht Tallinna loomaaia alpinaariumi mätaskatust ja sihtasutuse Archimedes katust Tartus.

"Teadusega on paraku nii, et uuringuid teeme ühel aastal, andmeteni jõuame järgmisel ja järeldusteni veel järgmisel aastal," lubab ta Iisaku katuse kohta põhjalikke andmeid mitte varem kui aasta pärast.

Kukeharjad saavad hakkama

Järjepidevalt katusel käies on Alar Teemusk tähele pannud ka sealse taimestiku muutumist.

"Üle-eelmisel aastal oli katusel ristikut, eelmisel ja sellel aastal mitte. Ei ole sellepärast, et niiskust on vähem ja päikest rohkem ning rohi seal hakkama ei saa."

Kõige paremini saavad katusel hakkama kukeharjad. Said isegi mullusel põua-aastal, tänavu muidugi paremini. Veel on katusel natuke nõmmliivateed ise tulnud taimi (mõned pujud olid ka, need kiskus Teemusk välja) ning aluskihis olevat sammalt.

"Ma ei ütleks, et kooslus on seal vaesemaks muutunud, katus näeb välja ilusam kui neli aastat tagasi. Ühte kukeharjaliiki näen rohkem kui eelmisel aastal; täpsemad liigid tulekski välja selgitada, katusetegija käest küsida, kõiki ma seal ei tea," räägib ta.

Kasutegur väike

Selleks, et mätaskatused linnakeskkonnale mingit mõju avaldaksid, peaks neid ju ikka tohutult palju olema?

"Neid peab jah hiigelpalju olema, tõhusus on väga väike. Eestis ei saagi nendega seoses mingist suurest ökoloogilisest kasutegurist rääkida. Aga kui keegi tahab roheline olla või tahab mõni firma ennast reklaamida, siis miks mitte rajada mätaskatus. Kasvuhoonegaasid ja õhusaaste on ju praegusel ajal kuum teema, sellepärast minagi seda uurin."

Neli aastat tagasi Alar Teemuski juhendamisel valminud bakalaureusetöö andmetel oli toona Eestis teada 164 haljastatud katusega hoonet.

"Pärast seda pole me neid teadmisi rohkem kogunud; muidugi võib neid olla juurde tehtud ja on ka seni avastamata katuseid," tõdeb ta.

Ida-Virumaal teab Teemusk mätaskatuse olevat lisaks Iisaku looduskeskusele veel ühel Aseri külje all asuval eramul ja Uuskülas asuval külalismajal.