“Kahe kõige suurema muusikasündmuse – juubelilaulupeo ja Saaremaa ooperipäevade – vahelisse aega sobib nagu rusikas silmaauku maailmamastaapne ettevõtmine, admiral Bellingshauseni 200 aasta taguse Antarktika-avastamise uusretke hakatus alusel Admiral Bellingshausen,” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.
Kes oli Fabian Gottlieb von Bellingshausen ehk venepäraselt Фаддей Фаддеевич, Faddei Faddejevitš? Sakslane, eestlane, venelane? Noh, see on lihtsamast lihtsam – saarlane! Aga kes olid teised admiralid ja meresõitjad-maadeavastajad – Krusenstern (sünnikoht – Hagudi), Kotzebue (sündinud Tallinnas), Wrangel (hea küll, sündinud Pihkvas, aga Roela mõisnik ja juba XIII sajandil Eestimaal kanda kinnitanud suure suguvõsa väärikas poeg)? Sama küsimus: kas venelased, kuna olid Vene tsaari alamad ja ka otseselt tema teenistuses; kas sakslased, kuna igasugustest “sugemetest” hoolimata oli tegu peamiselt saksa päritolu isikutega; kas eestlased – sünnipaiga, valduste ja varanduse ning maismaise elukoha järgi?
Meil on. Ja teistel pole?
Või otsustame ehk keele järgi? Kas emakeele või selle keele, mida nad enamasti kõnelesid? Eerik Kross restaureeris uhke Triigi mõisa, mis kuulus omal ajal Otto von Kotzebuele (kes sündis 1787 Tallinnas ning pärast pikki meresõite ja viimase veel tundmatu mandri avastamist 1820. aastal ka suri 1846 Tallinnas). Teada on, et ta võõrustas oma mõisas vanemaid kolleege Adam von Krusenterni (1770 Hagudi mõisas – 1846 Kiltsi mõisas) ja Bellingshausenit (1878 Lahetaguse mõisas Saaremaal – 1852 Kroonlinnas). Mis keeles nad omavahel vestlesid?
Ja samas seoses on veel palju huvitavaid küsimusi. Kuid ilma nendetagi on need kolm kaptenit ja teisedki sarnased ikkagi eesti meresõitjad.
Kuidas on laulupeoga? Lapsest saadik teame, et “meil on laulupidu”! Ja teistel ei ole. On küll – teistel.
Juubelilaulupeo ajal saime ühe kauge külalise, Šveitsi koorijuhi käest kuulda, et laulupidude traditsioon on üleüldse päritki Šveitsist ja sakslaste vahendusel Baltimaadesse jõudnud. Jäägu see mõne tudengi uurida, kuid laululava on konkreetne asi ja seegi pidavat ainult meil Pirita tee ääres olema. Aga asi ei ole sugugi nii ainukordne.
Tähtis on, et me oma Jannsenid, Willigeroded, Angerid ja Bellingshausenid ise au sees ja meeles hoiame.
Lätlased pidasid oma esimese üldlaulupeo natuke enne eestlasi, Valmiera lähistel Diklis, kus nüüd on muide ilusaks hotelliks restaureeritud mõis. Ka oma uhke lauluväljaku ehitasid nad pisut varem. Tõsi, sellel ei ole ainulaadset kaart, kuid nii arhitektuurselt kui mahtudelt on Riia Metsapargi rajatis ikka vägev küll ega ole kuidagi kehvem kui Tallinna oma. Ja ka pisut varem ehitatud.
Leedulastel on kah suured laulu- ja tantsupeod. Muide, laulukaar ja -väljak on neil Vingis pargis kah, ja nüüd on õige hetk kolkapatriootidele rõõmustamiseks: see on päris hästi järgi tehtud Tallinna oma.
Eestlased on suur laulurahvas küll, aga eks ole teisigi. Kuid mis tähtsaim – see ei tee “meie oma” mitte kõige vähemalgi määral kehvemaks, vaid pigem vastupidi! Niiviisi leidub rohkesti laulurahvast, kes väljastki vaadates eestlaste laulupidusid kõrgesti hinnata oskavad.
Kuidas läheb ooperilavadel? Mõistagi ei ole meie kuldkõrisid mõtet võrrelda suurte rahvaste laululindudega, sealsete püramiidide põhjad on nii laiad, et ehita peale ükskõik kui kõrge torn. See tähendab – valik on suur, ka õpetajaid ja koole leidub rohkesti. Aga kellega siis võrrelda? Eks ikka lätlastega! Nüüd saavad kitsapilgulised ja kadedad suure pahameele osaliseks: ka käesoleval aastal on maailma ooperiveduri ehk New Yorgi Metropolitan Opera laval laulmas vähemalt neli lätlast: kõigepealt muidugi metsosopran Elīna Garanča, siis sopranid Marina Rebeka ja Kristine Opolais ning tenor Aleksander Antoņenko. Ja eks neid on seal varemgi olnud. Nii ka leedulane Kristian Benedikt. Meile sõbralikust Gruusiast pärit ooperilauljatest tuleks kirjutada mitu lehekülge.
Eestlased Meti laval veel laulnud ei ole, kuigi nii mõnigi näib olevat sinnapoole teel. Näiteks laulsid Londoni Kuninglikus Ooperis, Keith Warneri lavastatud Wagneri “Valküürides” Antonio Pappano dirigeerimisel värskeltki koos meie oma saare poeglaps Ain Anger (Hunding) ning temaga koos Hiiumaa juurtega Kai Rüütel (valküür Waltraute) ja Monika-Evelin Liiv (valküür Grimgerde).
Ain Anger on Wagneri-lauljana maailmas õige tuntud, nii et teda võime ooperivallas meie lipukandjaks arvata. Selja taga Lauri Vasar ja nii mõnigi veel. Nojah, ega ooper ega üldse muusika pole mingi spordivõistlus ja Met ega ükski muu ilmakuulus ooperimaja pole ka olümpia ega mingi eesmärk omaette.
Hoiame meeles ja au sees
Kokkuvõtteks. Vägevaid meresõitjaid ja lauljaid on meil uhkustamiseks küll ning see, et teistel ka on, teeb “meie omad” just paremaks! Tähtis on, et me oma Jannsenid, Willigeroded, Angerid ja Bellingshausenid ise au sees ja meeles hoiame.
Küsisin hiljaaegu ühe keskkooli-õppeaine olümpiaadi ajal hilisteismelistelt, mida nad Paul Keresest arvavad. Kuuest küsitletust vaid üks teadis, kes on Keres, ja see tüdruk oli Narvast, nii et tal oli väike eelis...
Ooperipäevade eel kulub ka lugejatele marjaks põgus pilk maailma lavadele. Kõigil pole mahti mööda maailma ooperimaju ringi sõita, nii et soovitan huvilistele – kes seda veel leidnud pole – regulaarselt operabase.com lehte külastada: kiretu, aga adekvaatne teave ooperitegijate kohta, iseäranis kes ja kus ja mida laulab või juhatab või lavastab.
Häid elamusi, okas kurku, seitse jalga kiilu alla!