Melanie Chan: vahetu vestlemise kunst – kas tehnoloogia suretabki selle välja?

Taolised veebirakendused võimaldavad meil üksteisega suhelda kiirelt ja lihtsalt – ning seda hoolimata vahemaadest, ajavöönditest ja riigipiiridest. Võime koguni mõtestatult vestelda virtuaalabilistega nagu Alexa, Cortana või Siri ja suisa käskida neid panna mängima meie lemmiklaule või -filme, või ilmateadet ette lugeda.

Tihtipeale vähendavad sellised suhtlusviisid meie vajadust «päris ehtsa inimesega» kõneleda. Nii mõnedki argiasjad aetakse juba korda peamiselt tehnikavidinate abil. Me ei pea enam otse rääkima müüjatega, administraatoritega, bussijuhtidega ega isegi oma töökaaslastega, vaid saame pelgalt ekraanisuhtluse kaudu edastada kõik selle, mida iganes öelda tahame.

Tegelikult kaldumegi sarnastes olukordades teiste inimestega rääkima alles juhul, kui digitehnoloogia meid kuidagi alt veab. Näiteks otsime otsest inimkontakti üksnes siis, kui poe iseteeninduskassas mingi ostuga jänni jääme ja meil tuleb mõnd teenindajat appi paluda.

Kuna aga uudse tehnika ning tarkvararakenduste abil saame teistega sedavõrd kärmelt ja ladusalt ühendust võtta, hakkab meil paraku ununema vahetu vestluse väärtus. Hulga mugavam on ju kellelegi mingit sõnumit toksida, kui temaga isiklikult kohtuma minna.

Kehakeelsus

Digitehnoloogiate-alaseid uurimistöid tehes ei jäänud muidugi minulgi märkamata tõik, et kujundlikud väljendid nagu «kuulujutt» või «hoiame ühendust» rõhutavad just nimelt näost näkku suhtluse olulisust. Sest vahetu vestlus võib tõepoolest tugevdada meie sotsiaalseid sidemeid naabritega, sõpradega, töökaaslastega ja üleüldse kõigiga, kellega kokku puutume.

Niisugune suhtlus kinnitab vestluspartnerite «ehtsat olemasolu» ja inimsust sel kombel, mida teksti- ja sõnumisuhtlus üldse ei tuvastagi. Näost näkku vestlus on rikkalik meeleline elamus, mis nõuab mälestustes sobramist ja uute (mälu-)ühenduste moodustamist, kujutluspiltide ja seoste loomist ning vastuste valimist. Vahetu suhtlus on ühtlasi ka mitmeaistinguline kogemus – mitte kõigest eelprogrammeeritud laikide, animeeritud südamekeste ja kollaste laialt naeratavate tujukujude saatmine või vastuvõtmine.

Videovestluses näeme põhiliselt vaid vastaspoole näo lamestatud kujutist ekraanil. Kuid ehtsa näost näkku suhtluse ajal saame vaadata otse vestluspartneri silmisse ning teda ka päriselt puudutada. Samuti saame siis jälgida teise inimese kehahoiakut ja tema alateadlikku žestikuleerimist – ning seda ka kokkuvõtlikult tõlgendada. Kõigist neist teguritest kuhjubki kokku meie igapäevaste vahetute vestluste tunnetuslik pinevus ja sügavus.

Masinatega rääkimine

Teaduse ja tehnoloogia alaste sotsiaalteaduste professor Sherry Turkle hoiatab, et «masinate kaudu rääkima hakates unustame selle, kui oluline on näost näkku vestlemine meie suhete, loovuse ja empaatiavõime jaoks.» Seejärel aga «astume järgmisegi sammu – rääkides enam mitte pelgalt masinate kaudu, vaid masinate endiga.»

Meie igapäevaelu ongi nüüd juba suuresti segu vahetust ja tehnoloogiliselt vahendatud suhtlusvormidest. Ent oma õppetoolis ja uurimistöödes selgitan, kuidas digitaalsed suhtlusvormid võivad näost näkku vestlemist ka täiendada, mitte ainult seda asendada.

Samas on muidugi oluline arvestada sellega, et mõned inimesed eelistavadki netisuhtlust, kuna nii saavad nad end väljendada vabamalt, kui nad ise näost näkku vesteldes suudaks.

Tõsta pilk oma telefonilt

Lavapoeedi Gary Turki luuletus «Tõsta pilk oma telefonilt» maalib mõrkja pildi maailmast, kus tehnoloogilistest suhtlusvahenditest lummatud inimesed on näost näkku kohtumised sootuks hüljanud. See poeem pöörab tähelepanu vahetu suhtluse tunneterohkusele, toonitades kehalise kohaloleku olulisust sõpruses, seltsingus ja ka intiimses läheduses. Mõtlemapaneva teemapüstitusega luuletus rõhutab, et meie tähelepanu endale haaravad ekraaniseadmed kaugendavad meid teistega koosolemise kehalistest aistingutest.

Lõppeks ei saa ju tehnoloogilised seadmed ealeski täielikult asendada kogu vahetu vestluse kehakeelsete helide, puudutuste, lõhnade ja tähelepanekute kogemust.

Seega edaspidiseks: kui juhtute mõne poe kassas kahtlema inimese või masina eelistamise osas – või kõhklete, kas saata kolleegile e-kiri või hoopiski tõusta oma töölaua tagant üles ja minna temaga vestlema – siis tasuks ehk järgida poeet Turki nõuannet ning pigem suhelda siiski päris inimesega, mitte ekraaniga.

Tõlkinud Endel Valdas