Noortejaama juhataja: mina usun noortesse, peame vaid leidma ühise keele

Anneli Meisterson, kas see, millest Kuressaare noortejaama kohta ajalehes kirjutatakse, on ka tegelikult nii?

Probleem on olemas, aga see probleem paistab välja seal, kus meie noorsootöötajad ei saa seda kontrollida. Eks noored ju pane täiskasvanuid igal hetkel proovile. Meil omalt poolt on koostöös politseiga välja töötatud plaan, kuidas hädaolukorras tegutseda. Nii me oleme ka teinud.

Mulle on jäänud mulje, et pigem on noorte käitumine probleemiks õues. Võrdluseks: kas kõrtsiomanik peaks vastutama selle eest, mis toimub tema ukse taga?

Mina olen seisukohal, et kui noortekeskus on lahti, siis peame ka seal ümbruses toimuvale reageerima ja me olemegi seda teinud. Mis toimub pärast seda, kui noortekeskus on suletud – vaat selle eest mina vastutust ei saa võtta. Tegelikult juhataja ei peakski noortega otseselt kokku puutuma – mina peaksin oma noorsootöötajaid juhtima. 

Aga nad on ju kõik laiali jooksnud, sul ei ole ju enam kedagi juhtida?

Mul on täiesti olemas neli noorsootöötajat ja sügisel võtame juurde. Ma ei ütleks, et töötajad on laiali jooksnud. Mäletan ise, et kui olin 15 aastat töötanud Kuressaare gümnaasiumis, siis mingil hetkel inimesel on lihtsalt vaja värskendust. Minule andis töökoha vahetus uue power`i. 

Kas see, et paljud inimesed on lahkunud, on teatud mõttes seotud ka sellega, et noored on raske kontingent? Et kaua sa ikka võitled, eriti, kui sul vahendeid pole ümberkasvatamiseks. 

Ma usun, et ka see võib olla üheks põhjuseks, et vahel on noored rasked. Samas võib-olla on kontakti loomine noortega tänapäeval selline, mis vajab väga palju mõistmist. Sul peab olema väga suur pingetaluvus, et suudaksid nendega kontakti saada. 

Kui arvatakse, et noortekeskus ei karista, siis teatud sorti karistusi me rakendame. Ainuke karistus, mis läheb vastuollu avatud noorsootöö põhimõttega – paneme noorele avatud noortekeskusesse tuleku keelu.

Kas on mõtet helistada nende noorte emadele ja isadele, kui noor on mingi “käki” kokku keeranud? Kas sellest on abi?

Minu meelest peab lapsevanemale alati teatama. Mina lapsevanemana tahan alati teada, millega mu laps tegeleb. Mul ei ole olnud juhust, kus vanem mind “pikalt saadab”. Pigem ütleb laps: sa võid ju helistada, aga ta ei tule niikuinii kohale (või on vanem kusagil ära või kasvatab seda last vanaisa).

Praegu räägime tagajärgedest. Kui kodus ei ole noori kasvatatud ja ühiskond on kultiveerinud karistamatust, kas siis kõik ongi nagu on?  

Mina usun nooresse, ükskõik, kas ta on siis kasvatamatu, on tal mingi diagnoos või midagi muud. Peame leidma ühise keele, mis talle mõjuks. Noorsootöötaja ainus vahend on sõna ja ta peab jääma inimeseks. Selle sõna mõju on sel hetkel väga raske mõõta, see ilmneb pigem aastate pärast, kui see noor on saanud vanemaks. Mitte siis, kui tal hormoonid möllavad. 

Kas tunned, et sulle on liiga tehtud? Kui palju on tõsiseks kriitikaks alust?

See on väga hea, et noorte käitumise teema nüüd päevakorral on, aga ma ei taha võtta üksi vastutust nende noorte eest. Ma tunnen küll, et mulle on liiga tehtud, minu isiku vastu oldud. Võib-olla see, et olen naine ja nii edasi. Sellele aga, et noored on kasvatamatud, peame üheskoos lahenduse leidma.

Kui tõsiselt sa oled mõelnud sellele, et võib-olla tulebki juhatajal vastutus võtta ja oma kohast loobuda?

Kui öeldakse, et keegi peab vastutuse võtma ja kui see lahendab olukorra, siis loomulikult tuleb see otsus teha. Kuna mul on aga nüüd nii hea meeskond – nemad toetavad mind ja ma ei saa neid praegu jätta –, see oleks koht, kust leiaksin jõu, et selle asjaga edasi tegelda.