Üks rahvas, üks meel, üks hingamine

Tiina Ool, Kuressaare Laurentiuse koguduse segakoori Sauer liige: 

Mina olen vist üks väheseid eestlasi, kes ei ole varem ühelgi üldlaulupeol käinud. Nüüd, meie segakoori lauljana, sai mu suur unistus lõpuks teoks. Juba rongkäik oli vahva, aina kõlasid vastastikused elagu-hõiked. Laulupidu ise aga oli minu jaoks niisugune elamus, mille kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. See pidu oli ilus ja võimas, emotsioonidest tulvil. 

Kui me, eestlased, oleme harilikult pigem sellised, et vaatame altkulmu ega taha teist inimest väga lähedale, siis sellise peo puhul on hämmastav, kuidas kõik naeratasid. Vaatamata ruumikitsikusele olid kõik ometi nii sõbralikud. See, kui üks kümnendik eesti rahvast laulab üheskoos, kõigil on justkui üks hingamine – see paneb heldima. 

Tõeliselt tore oli saarlaste ja muhulaste niinimetatud järellaulupidu öisel praamil. Nii lõbusat Virtsu–Kuivastu reisi ma ei mäleta. Rahvas laulis ja tantsis – väga vahva!      

Irene Targem, Taritu koori liige: 

Olen küll eluaeg koorides laulnud, aga laulupeole on mul olnud võimalik minna alles nii-öelda vanas eas. Minu jaoks oli seekordne üldlaulupidu kolmas. Hea, et ilmaga vedas – reedel, proovipäeval, tuli küll vihma, aga kuna sattusime laulukaare alla, ei sadanud meie peale piiskagi. Osa kooriliikmeist sattus allapoole ja sai suure vihma osaliseks. Korralduse poole pealt oli kõik super – isegi küte oli koolidesse sisse pandud, et inimesed oma riided kuivaks saaksid. Laupäevane rongkäik, kus lauljad ja tantsijad kõik koos astusid, oli võimas kooslus. Seda, et astuda tuleb üle kuue kilomeetri, ei pane seal peomeeleolus ja rahvaga suheldes tähelegi. Mina ei tundnud küll kordagi väsimust. Muide, Tarituga on rongkäigus alati see tore lugu, et i-tähte selles nimes ei panda tähele või jääb see sildil peitu ja nii on meile sageli hüütud: “Elagu Tartu!” Iga kord tuleb see lugemisviga parandada: “Ta-ri-tu!”

Minu jaoks oli vägev elamus just pühapäevane kontsert – kõlasid seal ju need laulud, millega sai kõvasti tööd tehtud ja vaeva nähtud. Eks oli ka selliseid hetki, mis mul vee silma võtsid – olen üsna emotsionaalne inimene. Näha seda, kui palju inimesi on kokku tulnud, laulda isamaa-teemalisi laule, näha Eesti lippe lehvimas – see võimas tunne liigutab paratamatult. Laulupeod on minu arvates tähtsad veel selle poolest, et need suurendavad ka oma koori ühtsustunnet, liidavad inimesi.  

Jutta Loviisa Juht, Saaremaa ühisgümnaasiumi noorterühma Öieti tantsija ja segakoori Kreedo laulja: 

“Minu arm” oli mu teine tantsupidu – esimene oli eelmine noortetantsupidu “Mina jään” –  ning kuues laulupidu (jällegi, kui noortepeod ka juurde arvestada). 

Tants ja laul muudavad mul alati meele rõõmsaks ning hinge härdaks. Olen ääretult õnnelik, et mul oli võimalus nii Kalevi staadionil kui laulukaare all armsale isamaale laulda ja tantsida. Ning mõttes tänada oma ema, et ma just sellel maal olen sündinud, kasvanud ning haridusteed käinud. Üks imeline peonädal on selja taga. Aitäh teile, kes mind ümbritsesid ning kelle silmad säramast ei lakanud. Suur kummardus ja kalli Eena Markile, Mari Ausmehele ning Riina Laanesele! See juubelipidu jääb mulle kindlasti igaveseks meelde

Mari Ausmees, Saaremaa ühisgümnaasiumi koorijuht:  

Pidu oli suurejooneline, nauditav ja hästi korraldatud, ühislaulud soojendasid südant. See, et nii palju publikut kogunes, oli muidugi kõigi jaoks üllatus. 

Paraku ei suju kõik alati viperusteta. Meie enda mudilaskoori JO-LE-MI vedanud buss läks Saaremaal katki ja lapsed jõudsid napilt praamile. Nad vahetasid juba seal riided ära, et kohe rongkäiku tulla. Nad olid praktiliselt viimased, kes rongkäiku jõudsid, aga siiski jõudsid. 

Ja ilm! Proovis saime tohtu vihma, aga ilm rongkäiguks ja peoks oli lausa suurepärane – mitte liiga palav, mitte liiga külm – õige laulupeoilm!

Fred Veldermann, Saaremaa Meeskoori SÜM juhatuse esimees: 

Olen osalenud ühel koolinoorte laulupeol ja kolmel üldlaulupeol ja käinud ka tantsupeol. Kuigi hääl on mul pärast laulupidu pisut ära, on muljed vägevad. See oli ikka uskumatult suur rahvamass, mis laululava peale suruti. Eelmisel laulupeol oli lauljaid, kui õigesti mäletan,  kolmkümmend kaks ja pool tuhat. Seekordset lauljate arvu ma ei tea, aga see olevat olnud seniste pidude suurim. Minu jaoks oli kogu see laulupidu kui üks suur emotsionaalne hetk. Meil, valikkooridel hakkasid proovid pihta juba neljapäeval, aga reedel, kui suur rahvamass oli laval koos, adusid lõpuks seda reaalsust – nüüd hakkab pidu tõepoolest pihta. Mu enda jaoks oli meeskooride blokis üks lugu, “Teeme ära!”, mida ausalt öeldes pisut kartsime, et sellest ei saa asja. Kui see aga esitusele tuli, kukkus see uskumatult hästi välja.

Tunnistan, et peol oli hetki, mis mind härdaks võtsid. Sellest tundest pole laulupeol pääsu. On ju laulupidu nii suur ja võimas sündmus, kus tunned: me kõik oleme üks. Sellised laulud nagu “Mu isamaa on minu arm” ja “Ta lendab mesipuu poole” on laulupeol lausa kohustuslikud, neist ei saa üle ega ümber. Reedese proovi ajal oli küll korralik vihmavaling, aga ilmataadi käitumisele peo ajal annan hindeks viis pluss.

Sirje Ellermaa, Kärla kooli direktor, laululaste saatja:

Olen osalejana kaasa löönud kolmel tantsupeol, kui käisin veel keskkoolis. Samuti olen osalenud kolmel laulupeol. Olen ju Eysysla koori asutajaliige. Viis aastat tagasi aga mõtlesin: aitab nüüd küll. Seekordsel peol olingi oma kooli laste saatja. Osalesin rongkäigus. Esimese õhtu kontserdist poolt jõudsin jälgida kohapeal – olin meie lastega koos nii kaua kui nad ära laulsid. Ülejäänud pidu vaatasin-kuulasin televiisorist.

Mul on väga hea meel, et meil oli peol kaks koori. Eriti uhke olen selle üle, et üks kahest peol osalenud Saaremaa poistekoorist oli Kärlalt. See on suur asi! Et poisid jõuaksid meestelaulu ridadesse, oli seekordsel peol tehtud nii, et mehed ja poisid olid korraga laval – nii on poistel võimalus tunnetada, mis neist saada võib, kui nad laulmist tõsiselt võtavad. Neid kuulata oli vägev. 

Meie lapsed olid väga tublid! Mul oli hea meel, et nad ka pühapäevasel peol pildis olid – oma sinistes särkides ja sinistes mütsides paistsid nad peoliste seas paremini silma.

Laulupeo mõlemad kontserdid olid suurepärased – nii uued laulud kui ka vanad tuntud pisarakiskujad. Samuti meeldis mulle väga tantsupeo etendus – see, kuidas suudetakse kujundite ja kostüümide värvidega mängida. Meil Eestis on ikka andekad inimesed!