EESTLASED VÄLISMAAL Raplast pärit Ene elust Ameerikas: massitulistamiste uudised ei pane enam kulmugi kergitama
6. juuli 2019, 21:00
Eestlased on kodumaalt lahkunud juba alates 19. sajandist, mil tekkis võimalus maailma näha. Alguses tehti seda uudishimust ja lootusest paremale tulevikule, hiljem hirmust vabadus kaotada. Kuid hirmu ja paanika aeg lõppes Eesti taasiseseisvumisega, kui saime võimaluse uuesti oma riiki üles ehitama hakata. Aga ka siis nägid paljud eestlased vajadust kodumaalt lahkuda. Miks?
Minu mõte on tuua Eestis elavate inimesteni lood tavainimestest, kes ühel või teisel põhjusel Põhja-Ameerikasse kolisid. Pärast Eesti taasiseseisvumist ning piiride avanemist on paljud eestlased alates 1991. aastast mööda maailma ringi rännanud, otsustades siis ühel hetkel pikemalt paikseks jääda. Mina tahan nende lugudega välja tuua põhjused, miks inimesed lähevad Põhja-Ameerikasse elama ajal, kui Eesti riik on vaba ja kuhugi põgeneda vaja pole, nagu näiteks teise ilmasõja ajal.
Täiesti tavalised eestlased räägivad oma loo sellest, miks nad Eestist ära läksid, miks nad läksid just Põhja-Ameerikasse ja mis elu nad seal elavad. Kõikidel on erinevad kogemused ning on põnev kuulda ja näha, mida eestlased kaugel välismaal, oma uuel kodumaal, teevad.
Esimene lugu rääkis ettevõtjast ja ujujast Merle Liivandist, kes on Ameerika Ühendriikides elanud kaheksa aastat. Teine lugu rääkis Mait Kalmusest (44), kes tahtis maailma näha, keeli õppida ning praktiseerida inglise keelt. Maidu, kes kasutab uues kodus nime Mike Calamus, jaoks hakkas rännak 2002. aastal. Kolmas lugu rääkis Anne Vomm Kimest, kes on viimased seitse aastat elanud küll Ameerikas, kuid kes pühkis kodumaa tolmu jalge alt Saksamaale minnes. Sealt edasi siirdus naine edasi Inglismaale ja elab nüüd Ameerikas.
Neljas lugu räägib Ene McLaughlinist, kelle sünnipärane nimi on Ene Sepp. Ene on püsivalt välismaal elanud 2016. aasta jaanuarist. Vahepeal naasis ta Eestis, ent suurem osa aastast ühes või teises riigis. USA töö- ja elamisloa sai Ene kätte 2018. aasta novembris, pärast enam kui aastapikkust paberimajandust.
Ene viis välismaale elama armastus. Ta kohtus Uus-Meremaal elades oma abikaasaga, kes on ameeriklane. Nende mõlema töö on selline, mis nõuab mägesid ja lund ning need on USA-s täitsa olemas. Kõrgustes veedab Ene ka enamus aastast. Täpsemalt suusakuurortide poolest tuntud Colorado osariigis, 3000 meetri kõrgusel Kaljumägede vahel asuvas Breckenridge'i linnas.
Peale Ameerika Ühendriikide on Ene elanud ka Saksamaal, Austrias ja Uus-Meremaal. USA-s elades on ta piirdunud vaid Breckenridge»iga, kuid iga aasta veedab ta koos abikaasaga ka paar nädalat kuni kuu aega Greeleys, et täita kahe talvehooaja vahele jäävat aega.
Colorado mägede vahele läks Ene koos abikaasaga elama suusatamise ja igavese talve pärast. «Abikaasa on kaheksa aastat töötanud Breckenridges suusainstruktorina ning pole põhjust töökohta vahetama hakata. Mina töötasin 2018/19 talvel seal suusainstruktorina ja tulevikus loodetavasti suusapatrullina,» ütles Ene ja lisas, et nii suusainstruktori kui suusapatrulli ametikohaks on vajalik lumi, mäed ja ka piisavalt suur kuurort, et ära elada. «Ja kuna meile ei meeldi palav ilm ja klassikalises mõttes suve põhimõtteliselt väldime, siis on Breckenridge ideaalne,» kiitis naine oma uut kodu.
Ene McLaughlin on eestlasele omaselt töökas. Coloradosse elama minnes ei jäänud naine pikaks käed rüpes ootama vaid läks tööle. Kuigi ta töötas 2018/19 talvel suusainstruktorina, siis ta soovib tulevikus alustada suusapatrulli ametikohal. Ene sõnas, et tal oli võimalus juba möödunud talvel sellele ametikohale minna, aga ta ei saanud töö – ja elamisluba piisavalt kiiresti kätte. Kui vajalikud dokumendid korda said, siis oli naine juba «rongist maha jäänud», sest ametiks vajalik koolitusperiood oli juba alanud. Ta loodab seda viga parandada tuleval talvel, et saaks viimaks suusapatrullina tööd alustada.
Kes või mis on suusapatrull? Lühidalt öeldes on tegu päästeteenistusega. Seda ametit Eestis ei eksisteeri, kuna tõeliste mägede puudumise ja mööduvate aastaaegade tõttu seda lihtsalt ei ole vaja. Ene aga ise viskab nalja, et kui väga vaja, siis Eestis saab kiirabi vajadusel ka mäetippu sõita, nii et eraldi suusapatrullil ei ole siin suurt midagi teha.
Lisaks vigasaanud külastajatele esmaabi andmisele, stabiliseerimisele ja kliinikusse transportimisele, on vaja tegeleda ka laviinide ennetamisega ning üleüldiselt kogu suusakuurordi ohutuse tagamisega: radade avamine ja sulgemine, probleemsete kohtade märkimine jne. «Mõnes mõttes võib öelda, et suusapatrull on politsei-päästeameti-kiirabi kombinatsioon,» selgitas eestlanna.
Peale mäel töötamise tegeleb Ene ka kirjutamisega. Tal on endal osaühing, mille alt teeb sisuloomet peamiselt Eestis elavatele klientidele. «Kui vähegi aega on ja aega võtan, tegelen ka raamatute kirjutamisega,» ütles ta. Ene on Eestis välja andnud kuus noorsooromaani, ühe täiskasvanutele mõeldud romaani ning plaan on sama jõudsalt ka jätkata. Ene nimetab füüsiliselt kurnavat tööd mäe peal ja arvuti taga kirjutamiseks heaks kombinatsiooniks.
Omapärane on see kindlasti.
Ene McLaughlin (Sepp) on Raplast pärit, kuid on elanud ka Tallinnas. Võrreldes neid kahte kohta oma praeguse elukohaga Kaljumägedes, siis on kõige suuremaks erinevuseks loomulikult kõrgus. Breckenridge'i linn ise asub 3000 meetri kõrgusel, kuid suusakuurordid on võimalik tõusta lausa 4000 meetri kõrgusele. Eesti kõige kõrgem tipp on 217 meetrit.
Kui Ene esimesel korral kõrgustes abikaasal külas käis, siis ta ei saanud korraga kõndida ja rääkida, sest hakkasin hingeldama. «Tegu on ikkagi USA kõrgeima osariigiga ja hapniku on sellisel kõrgusel selgelt vähem. Kunagi ei tea, kuidas keha reageerib,» ütles ta. Ta lisas, et kõrgusehaigus on seal küllaltki tavaline ning pole haruldane, kui patrull inimesi mäe pealt alla transpordib ja ülejäänud puhkus hapnikuballoon kaasas ringi peab käima.
Samuti on Colorados teistsugune kliima. Colorado asub keset USA-d ning ka osariigi madalaim koht on vähemalt kilomeetri kõrgusel. See tähendab, et võrreldes Läänemere rannikul asuva Eestiga on kliima võrdlemisi kuiv. «Lisaks sellele, et juuksed kiiresti ära kuivavad, annab minu jaoks sellest märku ka see, kui ma piisavalt vett ei joo – nina hakkab verd jooksma,» tõi ta välja.
Samal ajal on Colorado väga mitmekülgne. Kui ristkülikukujuline osariik keskelt pooleks tõmmata, siis laias laastus on vasakul mäed ja paremal Suur Tasandik ehk osariik on lapik nagu pannkook. Ühe päevaga võib laiast preeriast tõusta kõrgele mägedesse ja tagasi. See väljendub ka temperatuuris. «Juunis tegime ühepäevase autosõidu läbi Kaljumäestiku rahvuspargi. Hommikul Greeleyst alustades oli seal 25 kraadi sooja. Rahvuspargis oli lund ja kõige madalam temperatuur oli vist +8 ning Breckenridge'i jõudes oli seal +16,» kirjeldas Ene.
Nagu ka paljud teised näeb Ene Ameerika Ühendriike äärmiselt mitmekülgsena ja seal on rohkelt võimalusi. USA-s elab palju inimesi ning nad kõik on niivõrd erinevad, et ükskõik, mida keegi ka ei sooviks, tõenäoliselt on see kuskil olemas ja kellegi poolt välja mõeldud. Ka loodus on täiesti võrratu. Ene tõi välja, et kui New York ja Los Angeles on inimestele filmidest tuttav, siis USA-s on peale nende kahe suure keskuse nii kultuuriliselt kui looduslikult rohkem pakkuda.
Arvestama peab muidugi ka sellega, et tehnoloogia osas on Eesti selgelt eespool. «Tšekid on reaalselt eksisteerivaks maksevahendiks, viie klõpsuga tehtav tuludeklaratsioon heleroosa unistus ning kui ma pangakaardi sain, siis öeldi uhkelt, et sellel on ka kiip, mitte ainult magnetriba,» kirjeldas Ene.
Ta lisas: «Ka mäe peal on hästi palju paberi raiskamist ning ma olen korduvalt mõelnud, kui lihtne oleks mõni korralik arvutiprogramm luua ja seda kasutada. Säästaks paberit ja inimeste aega.»
/nginx/o/2019/07/06/12332582t1h6a7a.jpg)
Eestlanna sõnas, et relvatemaatika on USA-s samuti veider ja miski, mis on Eestist väga erinev. Tulistamised kuskil uudistes on võrdlemisi igapäevased. Massitulistamiste uudised ei pane enam kulmugi kergitama. Ene kirjeldas ka olukorda, kus pankoogikohvikus hommikust süües oli kõrvallauas kolme lapsega pere ja isal relv kenasti nähtaval kohal vöö peal.
«Hästi paljude jaoks on relv esimene lahendus erinevatele muredele. Kardad õhtul pimedas tänava peal kõndida? Muretse relv. Kardad tulistamist? Muretse relv. Kardad metsloomi? Muretse relv. Pidev harjutamine ja tehnika olulisus jääb muidugi kõrvaliseks asjaks...,» tõi ta välja.
Ameerikasse soovitab ta minna kõikidel, sest oma mitmekülgsuses on võimalik mitmel erineval viisil vaba aega veeta ja reisida. Ene rõhutab, et just looduses osas on USA-s põhimõtteliselt kõike: mäed, kõrbed, saared, troopika, tundra jne.
Kuid Euroopaga võrreldes on suur erinevus. «Ajalugu on väheke teine. Ma ise hakkan vahepeal igatsema seda, et «kõige vanem maja» ei oleks ehitatud 1800. aastatel. Tõsiselt hea on Euroopas käies ikka keskajast pärit majade vahel tiirutada ja tõesti sellist ajalugu nautida,» ütles ta.
Suurimaks ohuks näeb ta Ameerika puhul harimatust ning kitsast maailmapilti, kuid Ene leiab, et see on pigem liigne üldistus.
Religioon ja poliitika, mis on muidu ameeriklaste jaoks olulisel kohal, Ene jaoks tähtsad pole. Ta ütles, et viisakas on see, et ei hakka religiooni ja eriti poliitika teemal vestlust pidama. «Mõnikord, kui poliitika on siiski jutuks tulnud, on vähemalt siiani kõik kogemused olnud sellised, et ameeriklased, kellega ma olen juttu ajanud, kiruvad Trumpi rohkem, kui ükskõik mis teise riigi inimesed,» sõnas Ene.
Eestlanna sõnas, et sünnimaal toimuvaga võiks end rohkem kursis hoida, kuid loeb Eesti ajalehtede digiversioone ja uudisteportaale. Tal on plaan vähemalt korra aastas, ka kirjaniku töö tõttu, Eestis käia. Ene sõnas, et kui ühel hetkel mäel töötamisest küllalt saab, siis võiks alaliselt Eestisse tagasi tulla.