Nooruses tulebki lollusi teha! – Kes ei oleks sellist arvamusavaldust kuulnud. Tõepoolest – paljud praegused ontlikud täiskasvanud meenutavad, kuidas alaealisena sai suitsu tehtud ja end purju joodud. Mõni neist meenutab ka selliseid seikasid, mis praegu tooks kaasa vähemasti väärteo-, kui mitte kriminaalmenetluse.
Samas, meenutavad need praegused isad-emad või vanaemad-vanaisad, olid täiskasvanud tollal autoriteedid, kelle sõna maksis. Vähe oli neid, kes julgesid täiskasvanule lihtsalt näkku naerda ja ülbelt teatada: “Mis sa mulle ikka teha saad!” Sest kui ikka sigadusega vahele jäid, oli kindel: seda asja niisama ei jäeta ja karistus on karm. Oli muidugi neid, kes sellest ei hoolinud, aga neid pidasid ka eakaaslased pätihakatisteks, keda tasus karta.
Võib-olla paistab möödanik praegu tõesti ilusam kui toonane tegelikkus – on ju alati räägitud, et varem oli taevas sinisem, rohi rohelisem ja noored ei olnud nii hukas kui praegu.
Ometi polnud selline pilt, kus end karistamatuna tundvad lapsed-noored avalikus kohas suitsu kimuvad ja “tina panevad”, nii tavaline kui praegu.