Hinnang pealinna korraldatud transpordile: «Ratastoolis inimesi veetakse nagu banaanikaste» (5)

Bokmann räägib Postimehele oma töökoha ees viimasest õnnetusest: «Juht tegi järske manöövreid ja mu ees olnud noormees kukkus mulle sülle.» Paar päeva hiljem helistab Bokmann ja räägib: «Töölt koju tulles kukkusin bussis selili, aga õnneks väga viga ei saanud.»

Õnnetuste põhjus: sageli on ratastooliga liikujad bussis turvavöö ja -rihmadega kinnitamata. Sotsiaaltranspordi bussides kas puuduvad kinnitusvahendid, juht ei kinnita reisijat või reisija ei luba ennast kinnitada. Sellisel juhul ei tohiks juht sõitu alustada. Seda tehakse siiski.

Maanteeamet ütleb küll, et liiklusohutuse seisukohast on tähtis kinnitada nii ratastool kui ka selles istuv inimene. Postimees sõidab Bokmanniga kaasa ja veendub, et seda ei tehta.

Maanteeamet ütleb küll, et liiklusohutuse seisukohast on tähtis kinnitada nii ratastool kui ka selles istuv inimene. Postimees sõidab Bokmanniga kaasa ja veendub, et seda ei tehta.

Ta lükatakse ASi Termaki Autopark bussi ja sõit läheb lahti. Reisi vältel Mustamäelt paari vahepeatusega koju Lasnamäele hoiab Bokmann kõrval olevate toolide käepidemetest kramplikult kinni.

Amortiseerunud bussis – mille juht vajutab foori alt liikuma hakates täistallaga pedaalile – on isegi minul raske toolis püsida. Kui veab, sõidab buss kortermaja välisukse ette. Tol päeval Bokmannil ei vea.

Trepikojani jõudmisest lahutab teda kõrge äärekivi. Selle ületamiseks kasutab ta kaevukaant. See on maapinnast pisut kõrgem, justkui vaheaste kõnniteele. Kohustust aidata inimesed kodust bussi või bussist koduukseni bussijuhtidel pole.

Reisija murdis jalaluu

Politsei kommunikatsioonijuht sõnab, et politseil pole pädevust kontrollida invatranspordile kehtestatud nõuete täitmist. Seda saaks teha, kui partner, kel on järelevalveõigus (sotsiaaltranspordi puhul sotsiaalkindlustusamet – toim), avaldaks soovi maanteeametiga ühisreid teha.

«Politsei kontrolliks sel juhul näiteks turvavööde olemasolu. Seda, kas pidurid on korras, kontrolliks maanteeamet. Invasõidukites pole varem sellist järelevalvet tehtud,» edastab kommunikatsioonijuht.

Bokmann on üritanud juhile märkust teha, aga paraku ei mõista too eesti keelt. «Olen käega viibanud, et mu tool kinnitataks. Mulle on öeldud, et mind kaitseb ju eesolev iste. Kaitseb, aga sõidan muudkui põlvedega esiistmesse, mis on valus. Mind sõidetakse veel vigasemaks, kui ma juba olen,» räägib Bokmann.

Oma jutu tõestamiseks on ta telefoniga hulga pilte teinud. Nendelt on näha, et tool on kas täiesti kinnitamata või vaid osaliselt kinnitatud. «Mõne bussi põrandas on rihmadele mõeldud augud, kuid rihmu lihtsalt pole,» kirjeldab ta.

Ka vedaja ise ei eita puudusi. ASi Termaki Autopark juhataja Tiit Pärn räägib, et arvatavasti ei kinnita mõni juht reisijaid mugavusest. «Ta võib-olla vaatab, et nii lühike maa on sõita, ma ei panegi reisijat kinni. Kui meile antakse sellistest juhtumist teada, kutsume juhi vaibale,» kinnitab Pärn.

Peamine mure seisneb tema sõnul aga inimestes, kes ise ei kinnita ennast. Nimelt on Termaki poliitika, et igal reisijal peab olema endal kaasas rihm, millega ennast tooli külge kinnitada.

Pärn kõneleb ka juhtumist, kus 160 kilo kaaluv reisija kukkus ja murdis jalaluu hoolimata sellest, et oli rihmaga kinnitatud. Rihm läks lahti, sest see polnud mitte turvavöö materjalist, vaid nn takjarihm. «Selles juhtumis sai inimene aru, et oli ise selles süüdi,» märkis Pärn.

Koju ja kooli, esiiste kaisus

Üheks ratastoolis liikujate vedamise eksperdiks Eestis võib pidada Sven Reemetit. Sääreproteesiga Reemetile kuulub ratastooliparandusettevõte ja kaks Euroopast toodud täisvarustusega bussi, millega veab ratastoolis liikujaid, peamiselt turiste. Ta kuulub ka Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatusse.

Liit koolitas Termaki Autopargi bussijuhte 2017. aastal. Töötajate sagedase vahetumise tõttu on koolitusi teinud Reemet teenuse suhtes taas kriitiline: «Imestan, et Eestis pole inimeste kinnitamata jätmise tõttu veel suuri õnnetusi juhtunud! Kui minul on ratastoolis inimene bussis, siis on ta samasugune reisija nagu iga teine ehk ta peab olema varustatud turvavööga.»

Ta meenutab üht Sebe bussijuhtide koolitust, kus ta muuhulgas näitas kaadreid välismaal liiklusõnnetusse sattunud bussist. Selles hukkus mitu ratastoolis inimest. «Neil ei olnud turvavöösid. Buss tegi mitu tiiru ümber katuse. Ratastoolid, mitmekümnekilosed rauakolakad sisuliselt hekseldasid inimesed hakklihaks. Kogenud bussijuhid olid näost valged.»

Reemet demonstreerib rihma, mille paigaldas Bokmanni ratastooli raami külge. Sellega kinnitab Helen ennast tooli külge. «Paraku on see rihm ette nähtud ratastooli kiirusel kere fikseerimiseks. Rihma hoiab kinni kaks kuuemillimeetrist poldikest, aga mida see peab, kui keegi bussile otsa sõidab? Mitte midagi!» räägib Reemet.

Korra on Bokmann Termaki Autopargi bussiga avariisse sattunud. Bussile sõideti tagant sisse. Tagauks, mille kaudu ratastooliga liikujad peale saavad, sai muljuda ega tulnud enam lahti. Nii pidi Bokmann mitu tundi bussis istuma. Iga põnts – eriti selline – lõhub tooli.

Sealjuures sõidab sotsiaaltranspordiga ka neid, kel pole võimalik ennast kätega kinni hoida. Bokmann räägib, et on ise näinud, kuidas temast raskemas seisundis reisijaid leiutavad viise, kuidas ennast kinni hoida. «Mõnel on esiiste kaisus. Seda on piin vaadata,» ütleb ta.

Kahemeetrine noormees, kes on allapoole kaela halvatud, nõustub ajakirjanikule oma kogemusest rääkima anonüümselt: «Läksin hommikul kooli. Sõitsin esimest korda Termakiga, juhil oli ka esimene päev. Äkki ta pidurdas ja lendasin toolist välja. Õnneks midagi väga hullu ei juhtunud, nahk oli marraskil.»

Ta lisab, et ega ainult bussijuht ei vastuta. «Kui bussijuht ei pane sind kinni, tuleb seda talle öelda.»

Vastutab kohalik omavalitsus

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht Lili Tiri sõnab, et selline olukord ei saa jätkuda. «Alguses olime õnnelikud, et üldse mingi teenus on. Vahepeal oleme aga teadlikumaks saanud.» Liidu sõnul on peamine, et kui kohalik omavalitsus või riik hankeid teevad, kirjeldavad nad selles ka turvanõudeid.

Mis puudutab sotsiaaltransporti, siis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi sõnul peavad kohalikud omavalitsused seisma selle eest, et tellitud sõidukites oleksid turvavööd töökorras ning autojuhid neid ratastoolis liikuvaid inimesi transportides ka kasutaksid.

«Võimalik, et üks projekti tulemus võib olla ka ettepanek muuta seadusi,» ütleb Raag.

Tallinna sotsiaalhoolekande- ja terviseosakonna vanemspetsialist Tiia Tiik avaldab lootust, et Termaki Autopargi busside turvalisus paraneb septembri keskpaigast, kui teedele tulevad uued bussid.

Tiik lausub, et kui üldse kaevatakse, siis seetõttu, et klient ei saa sõitu sobivaks ajaks tellida. «Aastaid tagasi saime kaebuse ka kukkumise kohta,» ütleb ta.

«Meil on aastaid tingimus, et linnalegende – keegi kuskil nägi, kellegagi kusagil juhtus – me arvesse ei võta. Arvestame vaid klientide kirjalike avaldustega,» lisab ta.

Sotsiaalministeeriumi teatel ühitatakse pikemas plaanis sotsiaaltransport tavatranspordiga. Eelkõige tähendab see madalapõhjaliste busside kasutuselevõttu. Ministeeriumis selle valdkonnaga tegelev Triin Raag ütleb ka, et sotsiaaltranspordi ohutus on oluline ja see tuleb arutlusele ka käimasolevas sotsiaaltranspordi katseprojektis.

«Võimalik, et üks projekti tulemus võib olla ka ettepanek muuta seadusi. Oleme seda vajadusel valmis arutama ka oma kolleegidega majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist ning maanteeametist,» lisab Raag.

Sotsiaaltransport on mõeldud neile, kel pole puude tõttu võimalik kasutada ühistransporti või isiklikku sõiduautot. Tallinnas tehakse sotsiaaltranspordiga 500 sõitu kuus.