Sirje Toomla: kas me sellist teenust tahtsime? (1)

Sirje Toomla
, keeletoimetaja
Copy
Sirje Toomla
Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Meid, eestlasi, peetakse üsna kehvadeks teenindajateks. Ei oska me kliendiga sõbralikult suhelda, vahime kalanäoga otsa, naeratus me näol on kui veider grimass – justkui sõnum, et parem, kui teda poleks.

Hoopis teine lugu on aga ametnikega, kes muudkui hea meelega teenust pakuvad. Kuid ametiasutustes kabinetist kabinetti hõljudes on teenus omandanud mõnevõrra teise tähenduse, kui tavakeeles oleme harjunud. Ametnikud aina suunavad teenusele, suunatu peab end registreerima teenusele ja seejärel nad tervitavad teenusele saabujaid. Majandusteadlane Philip Kotler on määratlenud teenust tegevuse või eelisena, mida üks osaline võib teisele pakkuda. Tõesti, sellise määratluse järgi võib iga toimingut ja tegevust, millega saab midagi teise inimese heaks teha, teenuseks pidada, kuid tavamõistes võiks teenindatu seda teenust ka ise soovida ja pärast rahulolu tunda, või vähemalt peaks tal teenuse kasutamisel olema võimalik sõna sekka öelda. Eriti kummaline on pidada teenuseks asju, mis on vältimatud või suisa kohustuslikud.

Ametiasutustes kabinetist kabinetti hõljudes on teenus omandanud mõnevõrra teise tähenduse, kui tavakeeles oleme harjunud.

Kui dementne vanainimene elab hooldekodus, siis juba nimest võiks välja lugeda, et see on koht nagu kodu, kus abivajaja eest hoolitsetakse. Aga ei, ametniku keeles see pole sugugi nii lihtne, vaid vanainimene on hooldusteenusel olev klient. Keegi ei küsi, kas ta teenust tahab.

Mida aga arvata lausest «Koolid peavad osutama mitteärilise tegevusena riikliku haridussüsteemi raames korraldatud ja riigi järelevalve all olevat riiklikku haridusteenust»? Seaduse järgi peab iga 7–17-aastane isik hariduse omandama, kas siis koolis käies või mingil muul viisil, olenemata sellest ka, kas ta soovib seda või mitte. Nii mõnigi teismeline kindlasti pigem loobuks haridusteenusest, kui see ikka tõepoolest oleks teenus, mitte aga kohustus. Haridusteenuse osutamisest on siinkohal küll kohatu rääkida, kooli võiks olla ikka õppimispaik, mitte teenindusmaja.

Veel kummalisemaks läheb, kui tegu on probleemsete lastega, kes teinud ka juba esimesi samme kuritegelikus maailmas – need pätihakatised ei ole saadetud mitte kinnisesse erikooli, vaid «viibivad kinnise lasteasutuse teenusel». Aga vangile teatavasti trellid ei meeldi ja seda teenuseks nimetada on puhas sarkasm.

Kui sinuga on õnnetus juhtunud ja vajad taastusravi, ei ole see sugugi ravi, vaid hoopis taastusravi- või rehabilitatsiooniteenus. Siia võiks veel lisada suurel hulgal selliseid teenuseid nagu vanglateenus, õpetamisteenus, õeteenus, arstiteenus, koduteenus, eluruumi tagamise teenus – neid on oi kui palju.

Ons tõesti inimlikult väljenduda nii keeruline ja haridusteenust õpetamiseks, arstiteenust ja raviteenust ravimiseks ning igasugust abistamist ka selleks nimetada? «Teenusele suunatu» ja tema lähedased saaksid ka paremini aru.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles