Juhtkiri: peremees omal maal (7)
25. juuni 2019, 00:00
Saja aasta eest näitasid noore vabariigi pojad ja tütred, kuidas sügav soov omaenda kodus ise otsustada võib viia võiduni ka kõige suurema vastase üle. On omamoodi ime, et Eesti tähistas nädalavahetusel oma triumfi sajandat aastapäeva.
Toonase edu aluseks oli peale Eestimaa rahvaste südikuse ka hea ajastus. Olid ju nii Saksa kui Vene riik sõja jooksul sisuliselt lagunenud. Ja mis vahel ka ununema kipub: me ei võitnud Vabadussõda üksi. Kaks kümnendit hiljem saabunud okupatsiooni ja anneksiooni taustal tasub seda jälle rõhutada, nagu tegi seda oma võidupühakõnes ka president Kersti Kaljulaid.
«Liitlased olid meiega Vabadussõjas ja liitlased on meiega täna siin Tartus. Kaotades ollakse alati üksi. Liitlaste toel on kaotada võimatu – alati on keegi, kellega saab koormat jagada nii, et see üle jõu ei käi. Koos oleme võitmatud,» sõnas ta, viidates nõnda ka Läti ja Briti vägede, Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlike ning Vene valgekaartlaste panusele Eesti omariikluse saavutamisel.
1939. aastal olime neutraalsed, üksi ja seda järgmiseks pooleks sajandiks. Kuid ka need raskused oleme nüüdseks ületanud, tähistades suve lõpus juba iseseisvuse taastamise 28. aastapäeva.
Saja-aastase hinge, ent veidi enam kui veerandsajandipikkuse elukogemusega Eesti Vabariik on inimeluga kõrvutades jõudnud etappi, kus on viimane aeg täiskasvanuks saada. Muu hulgas tähendab see, et on aeg vähem juua ja vähem kihutada, mis sest, et nädala pärast on õlu paarkümmend senti odavam.
Veel enam on see aeg iseenese koha ja minapildi taasmõtestamiseks. 1990ndate alguses võtsime radikaalse kursi turumajanduse ja lääne ühiskonna poole. Too protsess tipnes Euroopa Liitu ja NATOsse astumisega 2004. aastal, misjärel oleme 15 aastat ausalt ja täpselt nende klubide reeglite järgi toimetanud.
Nagu Vabadussõjaski, on Eesti kasutanud võimalusi, mis on talle antud. Kui palju rohkemat saabki üks väike riik endale võimaldada?
Nagu Vabadussõjaski, on Eesti kasutanud võimalusi, mis on talle antud. Kui palju rohkemat saabki üks väike riik endale võimaldada?
Praegu, mil poliitika ja avalik arutelu tunduvad kohati veidi katki, tuleb seda endalt küsida. Kas on Eesti see, kes ajab nui neljaks oma asja, või on ta osa Euroopa perest, kus on asju mõistlikult ajades võimalik sõpradega koos lahendusi leida.
On hea, et mõtleme aina enam sellele, millist Eestit ja Euroopat ise tahaksime. Unistades ja illusioone luues on aga oht astuda reha otsa, mis on juhtunud meie Vabadussõja-aegse liitlase Suurbritanniaga, kes ei suuda siiani otsustada, mida ülejäänud Euroopast õigupoolest tahab.
On hädavajalik, et iga eestlane tunneks end kodus peremehena. Just aktiivsest kodanikust sõltub tema kogukonna tervis ja seekaudu kogu Eesti heaolu. Just see kannustas mehi ja naisi Vabadussõjas. Ehkki valimiste aegu maalitakse kodumaa kaart nii kollast, rohelist, punast kui ka eri tooni sinist värvi, on ta poliitikast hoolimata meie kõigi vastutada.
Maailm on rahulikum kui eales varem, kuid seda enam peame hoidma ja täiustama seda, mida oleme aidanud ehitada. Nii kodus kui võõrsil, nii lapsepõlve radadel kui liitlastega kogu Euroopas.