Kes mäletab, kuhu läks rong?

Lavastus oleks justkui loodud romaani «Anna Karenina» motiividel, aga samas pole sellele üldse sarnane. Seetõttu ongi väga tähtis soovitus: «Serjožast» ei maksa Tolstoid otsida. Krõmov on kõikehõlmav lavastaja. Autor on tema, Tolstoi on pigem ettekääne, dekoratsioon, vihje. See pole ei hea ega halb.

Lihtsalt «Serjoža» ei ole «Anna Karenina», täpselt samuti nagu kino ei ole maal, pole ka teater kirjandus. Teisisõnu – sellel lavastusel on tegemist Tolstoiga, aga absoluutselt postmodernistlikult.

«See pole mitte mingil juhul Lev Tolstoi romaani lavastus, vaid hoopis kompositsioon, mille aluseks on eelkõige romaan «Anna Karenina», samuti aga ka Vassili Grossmani «Elu ja saatus» ning Lev Rubinšteini spetsiaalselt selle lavastuse jaoks kirjutatud tekst «Küsimused».» (Dmitri Krõmov)

2018. aastal lahkus Dmitri Krõmov oma koduteatrist Draamakunsti Kool. Tal läks selles teatris «umbe», oma teatrivabaduse leidis ta teistel lavadel. Rahvuste teatris lavastas ta «Mu-muu», MHT-s aga «Serjoža», oma versiooni «Anna Kareninast». Need on uskumatu teatrimaagia ja –imega lavastused.

Krõmovil on õnnestunud kergemas vormis näidata väga valusaid ja põletavaid küsimusi. Välja on see kukkunud väga tundeliselt, teravmeelselt ja dünaamiliselt. Ja see on väga kaugel klassikalisest esitusest, nagu ikka Krõmovi puhul. Ta läheb täispangale, pakkudes välja oma täiesti subjektiivse interpretatsiooni tuntud olukorrast. Vaatamata sellele atraktsioonide paraadile on lavastus peenekoeline, õrn, kurblik ja väga nutikas.

Näitlejate meisterlikkus on uskumatu! Minimaalsed dekoratsioonid jätavad kogu tähelepanu mängule ning näitlejad teevad lihtsalt imesid plastikaga, miimikaga, häälega... Nii on «mitte Tolstoilt» pärinevad lisad väga originaalsed ning aitavad Anna (Maria Smolnikova) hingeseisundit avada. Temas on midagi liigutavad ja naiivset. Naine-laps, naine-arusaamatus, naine-katastroof, kellel kõik käest pudeneb ja segamini läheb , sealhulgas nii iseenda kui ka oma lähedaste elu ja saatus.

«Ta satub pidevalt mingi jama sisse,» mossitab mees. Ja ka oma armastuse otsa ta just nimelt «satub» – komistab tema otsa keset raudteejaama segadikku, vagunite ja puhvrite lõginat, kohvrite loopimise mütsatusi. Alguses püüab ta seda endale mitte tunnistada, mitte endast välja lasta. Kuid uus õnnetunne tungib välja läbi taskute, mütsi ja läikivate lipsudega kingade.

«Ta on imeline näitleja. Peen kunstnikunatuur koos suure sisemise mootoriga. Ma ei näe, et ta võimalustel oleks piire. Ta on võimeline olema terav ja naiselik, paradoksaalne ja koomiline. Tal on veel omadus, mida ma näitlejates väga hindan – see on oskus rolli vaid hetkega sügavale sisse minna.» (Krõmov Maria Smolnikovast)

Krõmov, nagu ka Tolstoi, mitte ei süüdista Annat, vaid õigustab teda. Ta on loonud traagilise loo läheduse kadumisest, poja kaotusest, iseenda kaotusest. Ja kas seejuures ongi tähtis, et rong sust üle sõidab, kui sind juba niigi enam pole?

Peategelane on, nagu ka pealkirjast võib järeldada, poeg Serjoža – meisterlikult tehtud, armas, väike, kuid täiskasvanuliku pilguga nukk. Koos nukujuhtidega annab see suurepärane kvartett edasi mahajäetud ning tükkideks kistud lapse tundeid.

Ka Vronski ise (Viktor Horinjak) on samasugune laps, üldse mitte playboy ja sõjaväelane, ta on suur ja kohmetu prillidega poiss, mõnes mõttes Anna poja Serjoža sarnanegi. Et südamedaamile muljet avaldada, korraldab ta tõelise lapsikuse – kuhjab asjadest kokku hiiglaslikud püramiidid ja käib nende vahel käte peal. Samasuguste akrobaatiliste harjutustena näivad ka nende armuteod, millest pole kirge küll üldse näha. 

Veel üheks lavastuseks absoluutseks õnnestumiseks on Karenin Anatoli Belõi esituses. Karenin on siin ainus täiskasvanu, ta mõistab Annat poolelt sõnalt, hoiab teda kui last, tegeleb põlle kandes koduste muredega, voolib puust mänguasju ning vahetab naise lõhutud pirne. Armas ja mugav abikaasa, keda mängitakse sisemise väärikuse ja üllusega. Isegi oma haralisi kellukestega sarvi õnnestub tal kanda peenelt. Talle teevad haiget kurjad lapsed, kuid ta püüab pisaraid neelates nalja edasi teha. Ta on ju vanem, tugevam.

Krõmov lõpetab lavastuse Lev Rubinšteini küsimustega: «Kes mäletab, kuhu sõitis see rong romaanis? Aga teine rong? Aga kes kirjutasid omavahel sõnade esitähtedega? Mis värk seal heinateoga oli? Aga jahiga? Ja lõppude lõpuks – milleks see kõik?» 

Nii jahutab lavastaja kohe maha klassika austajad, kes on romaani julgest käsitlusest vapustatud, kuid ei mäleta õieti, mis seal tegelikult juhtus. Samas sedastab ta, et meie elus on küsimusi niikuinii rohkem kui vastuseid. Ja milleks see kõik – seda otsustagu vaatajad.