Spordiala, kus sinikatest pääsu ei ole

Üllar Priks
, reporter
Copy
Kui varem oleks Tatjana Kartsev ohtlikus situatsioonis jooksu pistnud, siis nüüd püüaks ta end kõigepealt kaitsta ja alles siis annaks jalgadele valu.
Kui varem oleks Tatjana Kartsev ohtlikus situatsioonis jooksu pistnud, siis nüüd püüaks ta end kõigepealt kaitsta ja alles siis annaks jalgadele valu. Foto: Marko Saarm

Tatjana Kartsev tunneb hästi arvutimaailma ja on kogenud raamatupidaja. Mõlemad erialased oskused on suuremalt jaolt seotud virvendava ekraani ees klahvide klõbistamisega. Et keha kängu ei jääks, teeb naine trenni. Võiks ju arvata, et joogat, zumbat või pilatest, aga ei. Ta hoiab end vormis Tai poksiga.

Kogu oma teadliku elu on Tatjana Kartsev elanud Viljandis. Keskhariduse sai ta vene gümnaasiumis. Aktiivse loomuga tüdrukuna tahtis ta juba siis end kuidagi välja elada. Küll proovis ta iluvõimlemist, küll kergejõustikku, küll võrkpalli. Isegi balletistuudioga katsetas.

Tollal, kui Tatjana Kartsev kooli lõpetas, oli arvutitööstus hoogu sisse saamas: masinad arenesid kiiresti ja muutusid inimestele aina kättesaadavamaks. Seepärast otsustas ta minna õppima infotöötlust ning töötas pikka aega Mikromaailmas, mis oli praeguse ITshopi eelkäija.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles