ELLUASTUJAD: Elu on kui Murphy seadus

Tegelikult on elu kui üks Murphy seadus.

Kui me püstitame elus mingid eesmärgid ja paneme nende saavutamiseks  paika kindla ja korrapärase plaani, ilmneb ikka variant C, mida me ei osanud ette näha ja mis kõik pea peale pöörab. Koolilõpetamine on igatahes kindel fakt, aga kuidas keegi sellesse etappi on jõudnud, jääb igaühe enda mälestustesse ja mõnel juhul on hea, kui sellest vaikib ajalugu.

Kui midagi saab untsu minna, siis ta ka läheb. Kui on võimalus, et mitu asja läheb untsu, siis tegelikult läheb untsu see, mis kõige rohkem kahju toob. Ilmselt tuleb igale siin viibivale õpilasele meelde vähemalt tosin olukorda nende kooliaastate jooksul, kus midagi totaalset nässu läks. Võib-olla tulid mõnele silme ette hetked, kui tunnis oli olemas pliiats, aga polnud paberit ja vastupidi või kui siis olid lõpuks kaasas need mõlemad, polnud midagi üles märkida.

"Pea meeles, lõpetaja, kui ka edaspidi peaks midagi untsu minema, siis ära muretse, see on juba seadusega kirja pandud."

Kas üldse on võimalik sellest absurdsest seadusest pääseda?  Pean kahjuks teile kinnitama - ei ole. Seega pea meeles, lõpetaja, kui ka edaspidi peaks midagi untsu minema, siis ära muretse, see on juba seadusega kirja pandud ja saad südamerahus mõelda, et oled seadusekuulelik.

Lapsevanemad,  on asju, mida on võimatu ette teada — kuhu teie laps edasi läheb, kelleks ta tulevikus saab, kellega abiellub, mitu lapselast teile koju hoida toob või kus maailma otsas elama hakkab. Ometigi on teie kasvandik unikaalne maailmas ja jääb alati teie lapseks. Te ei pea kahtlema, et me püstitame oma elus veel igasugu rekordeid, mille üle saate mõnikord kas uhked olla või siis pead vangutada. Olgu selleks korraga 50 lusika keha peal hoidmine, kõige kiiremini täispuhutud sumomaadleja kostüümis maratoni jooksmine või üle 5 meetriste küünte kasvatamine.

Kas mingi rekord ka Guinnessi rekordite raamatusse jõuab, ei tea, aga unistada tuleb ju alati suurelt.

Tulles tagasi Murphy seaduste juurde, siis kui te aimate, et on 4 võimalust millegi untsuminekuks, ja te suudate need välistada, siis ilmneb otsekohe viies võimalus. Saaremaa vallas pingeid toonud keskväljaku remont on tegelikult kodanike silmis valla jaoks suur proovikivi. Aga miskipärast on ikka nii, et meedia ja paraku ka inimesed armastavad intriige ja kritiseerimist. Me unustame ära, et vald ei ole midagi elutut, vallas töötavad meie omad inimesed ja nüüd on see vald meil suur, Tallinnaga võrreldes imeväike, kõik on suhtleline...

Meediast loeme vähe kiidusõnu, et meil on olemas kõik võimalused õppimiseks ja enda arendamiseks. Meil on superkoolid igale maitsele, meil on valikuvõimalus. Meil on väga heal rahvusvahelisel tasemel õpilased. See et me oleme eraldatud saare peal on pigem meie tugevus kui nõrkus.  

Lõpetuseks tahaksin öelda teile, koolilõpetajatele, ühe Murphy seaduse tuletise: kuhu te ka nüüd ei läheks -edasi kooli, tööle või laia maailma- seal te siis oletegi!

Aastal 2009 püstitas prantslane Lluis Colet Guinnessi rekordi kõneledes 124 tundi järjest. Teie õnneks ma seda rekordit siiski purustama ei hakka.

Palju õnne kõigisse koolilõpetajate peredesse!