«Küllap nad nüüd istuvad ja nimetavad meid kõiki nõidadeks ja litsideks»

Raamatuportaal
Copy
Iraani naised, pilt on illustratiivne.
Iraani naised, pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Golnaz Hashemzadeh Bonde teosest «Sellised me oleme». Esitatud raevuka purskena, on see lugu juurtetusest ja kaotusest. Oma väga otsese ja mõjusa stiiliga esitab Golnaz Hashemzadeh Bonde meile raskeid küsimusi. Mida me anname edasi oma lastele? Ja mida me võlgneme neile, keda armastame?

Noorena olin inimene, kelles oli suur potentsiaal. Olin taibukas. Edasipüüdlik. Väga töökas. Kõik need sõnad, mis midagi tähendavad. Viivad kuhugi edasi.

Sain sisse arstiõppesse. Ei ole võimalik kellelegi selgeks teha, kui suur asi see oli. See oli unelm. Unistus. Minu ema, mu õdede. Nad olid nii uhked, et mitu päeva pärast sissesaanute teatavakstegemist päevalehes nad muudkui nutsid ja nutsid.

Foto: Raamat

Suve lõpu poole korraldasid mu õed selle tähistamiseks peo. Emale see ei meeldinud. Temale ei meeldinud, kui hea uudisega laiatakse. Kõige rohkem elus kartis ta kurja silma. Et mõni kade inimene heidab meile rahulolematu pilgu ja et see kuri silm siis hävitab meie maailma. Aga ettevalmistusi aitas ema meil ikka teha. Olime kaheksa naist auruses köögis. Ema oma seitsme tütrega. Kui seda nüüd öelda, kõlab see nagu muinasjutt. Ja seda see ka oli. Minu arust oligi.

Maryam, laup higist läikimas, küpsetas baklažaani ja pajaroogi lihaga. Mahvash, Gita, Shoohreh ja Shabnam imelühikestes seelikutes ja blondeeritud tukaga. Neli iseseisvat töötavat naist, kes nägid välja nagu nukud. Mina pidin neile Farrah Fawcetti soengud lõikama ja föönitama. See oli seda tüüpi maailm, mida me ihkasime. Charlie Inglid ja Ristiisa. Tugev ja habras. Päästa ja saada päästetud. Niisugune maailm, mida tegelikkuses pole olemas. Nad istusid põrandal, jalad välja sirutatud ja puhastasid köögivilja ning ema vahtis vihaselt nende pikki paljaid sääri ja lõpuks kattis ta need tekiga. Ema ei tahtnud, et me paljast nahka näitame. Ennast eksponeerime. Ta ei tahtnud, et me provotseerime.

Ja veel Noora. Meie pesamuna, kes alles sai kaheteistkümneseks. Tema jooksis ühe juurest teise juurde, patsid õhus hüplemas, ja muudkui rääkis. Küll ta alles rääkis.

«Ma ei saa aru, miks me ei kutsu külla agha Hosseini ja ta poegi?»

«See ei sobi, Noora,» vastas ema.

«Aga ma ei saa aru, miks. Me tunneme ju neid terve igaviku. Kas nad ei solvu?»

«Nad ei taha tulla, Noora.»

«Aga kust me teame, kas me oleme küsinud?»

Niisugustes olukordades sekkus Maryam, kui talle tundus, et ema enam ei suuda. See oli alati tema ülesanne. Juhtida tähelepanu kõrvale, kaitsta, võtta asi enda peale.

«Noora, nad ei taha tulla, sest neil on häbi tulla.»

«Aga miks neil häbi on?»

«Sest Mustafa käis siin ja palus Nahidi kätt ja Nahid ütles ei, mäletad küll? See ei ole ühele meesterahvale kerge, Noora.»

«Aga see näitab ju ometi, et Nahid meeldib Mustafale, muidugi tahab Mustafa tulla meie peole.»

«Ei, Noora. See ei ole nii.»

Mina, Maryami vastand. Napisõnaline ja range, ilma igasuguse huvita kaitsta.

«Just vastupidi. Mustafa on mees ja ainus asi, mis tal on, ongi uhkus. Ega sa ei arva, et ta mõtleb, et tüdrukust, kes ta tagasi lükkas, üldse keegi saab? Kas arst? Kui mitte kellelgi tema peres, ühelgi neist kuuest tublist poisist ega mehest ei ole ülikooliharidust. Pooled ei ole isegi gümnaasiumis hakkama saanud. Nemad ei taha meiega pidutseda! Küllap nad nüüd istuvad ja nimetavad meid kõiki nõidadeks ja litsideks.»

«Nahid!»

Ma langetasin pea ja jäin vait. Maryam oli harva terav.

«Nõidadeks ja litsideks!» Noora naeris lõbustatult ja keksis üle köögipõranda. «Nõiad ja litsid,» laulis ta ning Mahvash ja Gita laulsid temaga kaasa.

Noora võttis teki, mis ema oli neile peale pannud. Ta heitis koketse pilguga teki nagu chador’i üle pea.

«Nõiad ja litsid, ütlevad nad doktor Nahidi kohta, me kõik oleme nõiad ja litsid.»

Ma vahetasin Maryamiga pilgu ja me hakkasime naerma. Varsti olime kõik jalul, keegi pani vinüülplaadi peale ja me laulsime ja tantsisime, käes salatilehed ja liha­lõikamise noad. Nõiad ja litsid läksid sujuvalt üle Hayedeh’ile, kes oli üks suurtest popikoonidest.

Mulle tulevad meelde järgmised aastad. Hulk aega pärast seda, kui olime põgenenud. Kaua pärast seda, kui Hayedeh põgenes. Kui meieni jõudis uudis tema surmast, tõstis Masood vaevalt pilgu ajalehelt. Lausus ainult kolm sõna:

«Üks lits vähem.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles