/nginx/o/2019/03/22/11887124t1h2ac6.jpg)
... nõnda rikkus majja toodi. Vanasõna rikkaks saamise kohta ma 1941. aasta suvel veel ei teadnud, elasin ilmas viiendat aastat,” kirjutab küüditatud saarlane Maire Metsäär. “Kõik see, millest kirjutan, on selle suve sündmuste kohta teistelt, vanematelt inimestelt.”
Esimesest küüditamisest rääkisid vanad külanaised nii: “Mis rikkaid sii oli! Aga näe kooliõpetajad ja suuremate puumaatalude pered viidi ära. Sii pole ju vabrikante olnd. Talinast viidi nee kohe ära, sõnna nee noored prouad surid. Mõnede küüditatud naiste lapsed toodi lastekodudest tagatsi. Üks kangesti punaseks hakanud naine käis taga Kirovi oblastis, tõi siis linna kaks Kalluse poissi, selle Roosi Ülo ja meite suguseltsist Ratturi Sulevi. Venes oli ju sõda ja nälg ja suurem jägu inimesi olid seks ajaks kommudeks hakkand. Ega see Sinaida Koost rääkind, lapsed rääkisid, kuda seal oli. Venes oli küüditamine ennem olnd, nee teadsid. Noored olid kudagid peale kasvand, nee arvasid, et nõnda peab olema, et nälgas olemine on õige asi. Kui kõht kenast täis, siis oled pursui, siis viiakse tükkis kauge külma mere ääre.”
Sulev Rattur on siiani tagasitoojale tänulik. Kõige kurvem sündmus, ta ema surm, olla pojal selgelt meeles.
Olen kuulnud, et Kirovi oblastis surid need naised esimestena, kes küüdirongi sattusid suvistes kleitides ja kõpskingades. Siis veel ei teatud Eestis sellist sõna nagu “küüditamine”. Oli ilus juunikuu aeg, ilmad palavad. Küüditajad tulid öösel. Selge, et naised panid selga õhukesed riided. Ja käsutäitjad viijad ei öelnud midagi. Mõned küüditajad võisid Venemaa otsatust teada ja sealset elu, teistele olid eestlannad väga pahade vabrikantide prouad, las surevad. Ja tuli ju sõda.
Praegu pole mul enam kelleltki küsida. Juta Vessik ja Palmi Sink on surnud. Nad olid Kirovi oblastis, töötasid mingis kudumisartellis. Küsiksin, kas kudusid varrastega, kust said lõnga. Teiselpool Uuralit, meie asualal, ei tuntud ketramiseks vokki. Seal tehti lõnga kedervarrega. Artelli jaoks toodi siiski vist kusagilt vabrikust lõnga.
Nüüd kirjutan Angla külast viidutest, jälle külanaiste kõnepruugis.
“Kahes satsis viidi. Esteks läksid Pärsamast Kuhjad – Kuhja Senta oma mehe kolme lapsega. Tal omal oli kuuajane titt. See Kuhi Heldur viidud kohe hirmpsa kaugele. Senta tuli peale sõda mehe lastega tagasi. Oma titt suri Siberisse.
Anglast viidi juulis ära Tilga tüdrukud ja Pentsi rahvas. Sõda tuli peale, neid es saand Siberi viia, Harkust tulid tagasi. Pentsi peremees sai otsa ja Tilga Kutt ka. Pentsil olid koloosi töövaimudeks Viktor ja Klaudja. Kõik see hool ja vaev, mis oma talu sisse pandud, läks koloosi teid mööda suure põhjatusse Venesse.
Nee esimeste talude peremehed, kes mõisast ostsid oma talud, nee tegid ööd-päevad tööd just kut Vargamäe Andres!”
Ka mina käisin väikesena Pentsi õues. Nende värava ees peatus Leisi buss, neile viidi Angla küla lehed. Sealt viisid siis külalapsed lehed-kirjad oma vanematele kätte. Pentsi õues lösutas suur maapealne raudkivist seintega ja ühegi aknata kelder, katus mullaga kaetud, muru rohetas seal. Maja ise oli madal, igalt poolt põõsastega varjatud.
Kui kuulen-loen talude päriseks ostmisest, mõtlen, et eks oma talumaa pärast hoiti kopikhaaval kokku. Söödi tuhlist silgusoolveega, käidi takustes pükstes. Järglastele anti pisut haridust, sest maast tuli õige harimisega head saaki saada.
Ei saanud vene ohvitser üksi töökat saare peret kulakuks kuulutada, ikka meie omade seast pidid kadetsejad allkirja andma. Et kurnab töörahvast – Siberisse saata!”
Need Tilga tüdrukud olid juba pisut preilide moodi. Ma nende nimesid ei teagi, aga mul oli juhus näha Tilga preilide kleite.
Oli 1941. aasta suvi, aeg pärast esimest küüditamist. Meie kõige lähemate naabrite teismeline tüdruk Aino kutsus mind, viieaastast põnni, oma ühte tuppa, et vaadaku laps ka, kui palju ilusaid kleite neil on. Kleidid rippusid igaüks eraldi riidepuul. Aino oli uhke oma varanduse üle, minu peake juurdles, et kust äkki nii palju kleite. Ilusad ja isegi siidist. Mina ulatusin ainult kleidi alumise ääreni. Tundsin esimest korda neist tulevat lõhnaõli lõhna.
Saabus sügis, lennukid olid Triigis Vene sõjaväelaevad puruks pommitanud. Inimesed rääkisid, et nüüd on Saksa aeg. Läksin naabritele – lasku Aino mind kleitide tuppa, tahan kena lõhna nuusutada. Aino teatas, et kleidid viidi ära. Palju hiljem sain suurte inimeste suust kuulda: Tilga tüdrukud tagasi. Aino isa viinud nende riided ka neile kätte. Läks kolm aastat, siis jälle uudis: Tilga tüdrukud saanud kenasti laeval Rootsi mindud. Seal nad olid, seal nad surid, mets ja maa jäid kolhoosile. Need talutütred ei jäänud ootama, kuni neid kulakuteks sõimama oleks hakatud.
Kulak on eesti keelde panduna rusikas. Pärast enamlaste võimule tulekut oli Vene linnades suur nälg. Tohutud töölismassid nälgisid, mustmullavööndi talumehed aga peitsid oma vilja. Viljavarujad siis mõtlesidki välja sõna “kulak”. Eks talumehel olidki oma vara kaitseks ainult rusikad abiks võtta.
1940-ndal saadeti nõukogude võimu kaitsvad ohvitserid Eestisse, siia toodi ka sõna “kulak”. Angla mäel nägid linnamehed Peipsi tagant esimest korda tuulikuid ja arvasid: oi, boože, küll on rikkad need Angla mehed! No puhta kulakud! Nendel oma veskid ja puha!
Tuulik oli tööriist siis, kui paras tuul oli. Liiga suure tormiga “tuulingad joosma ei pandud – lõhub tiivad ära”. Kui siis tuul oli soodne, pidi keegi meeshing ikka veskit joosutama. Kuidas tuulik teradest jahu tegi, nägin mina ainult ühe korra. Ei olnud see külamehele tore töö. Tuulik ise ei pidanud sooja, raskeid vilja- ja jahukotte tuli tõsta. Ja paraja tuule korral oli mees terve öö veskis tööl – kellele jahvatas, sellelt sai matti võtta.
Et kulaku nimi ka saarlastele kaela sadas, selle eest hoolitses nõukavõim. Vene rahvas oli siis, 1940-ndaks aastaks, juba harjunud usuga – rikkaks saada ei tohi, see on paha. Ei saanud vene ohvitser üksi töökat saare peret kulakuks kuulutada, ikka meie omade seast pidid kadetsejad allkirja andma. Et kurnab töörahvast – Siberisse saata!
Miks tagasitulnud saarlasi palju mandrile jäi? Praegu Saaremaa tühi ja paljas, alles oli sellest jutt lehes. Need, kes mandrile pidid jääma, olid suuremate talumajade omanikud. Nende majades elasid tolle võimu soosikud. Poeti jutu taha, et piiritsoon ja Saaremaa ei taha sellist elementi.
Ei oleks minu emagi saanud siinsesse surnuaeda, kui meile poleks appi tulnud Leisi kunagine kooliõpetaja Miina Seppel. Käisime temaga pärast Siberist tagasitulekut Tallinnas Laial tänaval, seal oli KGB pesa. Õpetaja Seppel seletas, et me emaga saame elada minu õe Üksti majas, me ei taha oma kodu tagasi. Nii saime Saaremaale.
Palju Pammast küüditatuid jäi väina taha. Oleks vajalik, et praegused ajalooõpetajad uuriksid seda teemat ja õpilased saaksid teada, mis kurja kaitsetute talunaistega tehti.
Meil on nüüd jälle oma pisike riik. Nii see meie piiririigi rahva elu on, et kõike peame oskama ja kõike mäletama. Ka 1941. aasta küüditamist tuleb mäletada. Küüditatuid olla Saaremaal alles üle 400 inimese. Ja 14. juuniks on president kutsunud represseerituid üle Eesti Kadriorgu roosiaeda. Praeguse presidendi vanaema olevat ka Siberi-tee ära käinud.