Jaan Tooming: ma tean, kuidas olla lavastaja

2017. aastast olen lavastanud Elvas – LendTeatris, mida juhatab Aire Pajur. On ju haruldane, et teater tegutseb sellises väikelinnas nagu Elva. Ja sinna sattusin siis, kui mind kutsuti rääkima teatrist. Siis, 2017. aastal nägin ma ka esimest korda LendTeatri teatrisaali – ja kohe nagu ilmutusena ütlesin: «See saal on nagu loodud «Hamleti» etenduse jaoks».

Mõne aja pärast kutsutigi mind LendTeatrisse «Hamletit» lavastama. See oli ootamatu, kuid mulle väga paslik, sest juba 50 aastat olin ma olnud kokkupuutes selle näidendiga. Kui ma Panso koolis käisin, siis pani Panso pani mind mängima Hamletit kursusetööna. Punnitasin siis Hamleti teksti, millest ma eriti muidugi midagi ei taibanud.

Kuid Panso jutt Hamletist kui sündmuste reast, mida peab mängima, see jäi meelde. Nii jäigi see Hamlet mind kummitama, ma pole hiljem  unistanud Hamleti mängimisest, vaid hoopis lavastamisest. Ja alles mõnikümmend aastat hiljem avanes võimalus Hamletit teha proffidega Komöödiateatris, mida juhatab siiani Hannes Villemson. Peaosas pidi olema Jan Uuspõld, kuid õnneks see ettevõte luhtus, sest peaosaline ei küündinud Hamleti osatäitmiseni ja ka muudel asjaoludel jäi seekord «Hamlet» pooleli – ja Jumal tänatud!

Sest Elva LendTeatris oli see aeg tulnud, mil pidi lavastus «Hamlet» tõeliselt valmima, ja ka sai valmis: peaosas noor proff Nero Urke, teisi osi aga mängisid väga võimsalt harrastajad: Anne–Mai Tevahi, Aire Pajur, Mikk Sügis, Rein Annuk, Kaido Kivi.

Kõik klappis ideaalselt, Aire Pajur filmis ka kõik proovid, nii et ma ei räägi oma juttu ainult selles saalis, filmi proovidest võivad kõik tahtjad vaadata ka tulevikus.

Tundsin ennast tõelise lavastajana, ei olnud enam lihtsalt passimist ja tühja analüüsi nagu tavaliselt proffide proovide puhul, vaid analüüs käis mänguga koos ja ka kärpisin «Hamleti» teksti tublisti, sest mu meelest on selles näidendis palju liigliha – improviseerisin proovides ja lõpuks saime resultaadi, mis hiljem etendusena ka vaatajaid köitis.

Proove tegime üle kümne, ei olnud vaja teha kümneid proove, tüdimuseni tampimisi nagu kutselises teatris, aga resultaat mu meelest ületas tublisti kutselise teatri keskmist taset.

Ka kriitikud – Linnar Priimägi, Jaak Allik ja Margus Mikomägi – käisid etendust vaatamas, ja tundub, et nad olid natike ka üllatunud, kui lugeda nende arvustusi.

Ka järgmise lavastuse tegin LendTeatris – Priestley `näidendi kohandatud variandi «Skandaalne juhtum». See oli grotesk ja ka vähem kui kahekümne prooviga tehtud valmis. Seekord oli peaosas ka noor proff Kristo Viiding, kes kenasti toime tuli. Ja mis kõige tähtsam – jällegi harrastajad olid proffide tasemel – Aire Pajur, Mikk Sügis, Rein Annuk, Kaidi Koppel – mulle oli see väga tähtis, et kogu etendus tõuseks tasemele, kus pole vahet harrastajate ja proffide vahel ja see õnnestus.

Ka kriitikud, jälle Priimägi, Allik ja Mikomägi, ei olnud pettunud.

Aga seejärel alustasin ma triloogiat, esimesena etendati Harold Pinteri näidendit «Armuke», kus peaosas olid ainult harrastajad – Kaidi Koppel ja Karl Bussov. Ei ma teinud hinnaalandust ja suhtusin neisse harrastusnäitlejatesse kui proffidesse. Ja nad mängisid tasemel, mis kenasti kutseliste näitlejate tasemel.

Ka Linnar Priimägi tunnistas Kaidi Koppeli taset ja ennustas talle  kena tulevikku teatrimaailmas. Aga Allik ja Mikomägi ei tulnud etendust vaatama – kas sellepärast, et nad pidid leppima harrastajatega ja neid proffideks tunnistama – ei tea, kutsutud nad igatahes olid.

Ja nüüd kevadel esietendus jälle mu lavastus triloogia teise osana – seekord Albee näidend «Abielumäng», mis väga hästi kujutab 50 – aastaste põlvkonna abielukriise, rõõme ja mälestusi ja dramaatikat. Siin jälle mängisid ainult harrastajad, kus eriti hiilgas Aire Pajur. Julgen öelda, et oma põlvkonna eesti naisnäitlejate seas on ta proff mis proff, ei ta anna alla ühelegi oma põlvkonna näitlejale praegu Eesti teatris.

Kutsutud olid ka Allik ja Mikomägi, aga nad ei tulnud, vaid  vaikisid, jälle hirm ilmselt harrastajate ees, nad on ju proffide vanad kriitikud !

Triloogia kolmanda osana on mõeldud Strindbergi näidend «Luikvalge», milles armastus võidab surma!

Nii olen ma nende nelja lavastuse puhul saanud tõeliselt teada, mis tähendab lõppude lõpuks olla lavastaja – ei ole vaja teha mitukümmend proovi, et saada valmis tasemel etendus, lauatagused analüüsid on ajast ja arust, need on tavaliselt tühjad lobisemised, mis ei vii kuhugi. Tähtis on tegev  nö analüüs proovide käigus laval.

Andekas näitleja tahab mängida, ta näeb oma osa, ta ei ole dramaturg, kes arutleb, millest ta osa räägib, seda näitleja annab edasi MÄNGU kaudu. Ja lavastaja pole passija ega kontseptsiooni järgi näitlejaid ohjav tegelinski, vaid juhtiv ja juhatav koosmängur näitlejatega.

Kogu praegust teatrisüsteemi peaks kardinaalselt muutma, ehk siis ka muutuks praegune eesti teatri tase – muidugi aga kõiksepealt teatrikooli peaks muutma , sest harrastajad tõestavad kenasti oma mänguga, et praegune teatrikool ei õigusta ennast oma stanislavskite ja grotovskitega ja teiste nö tuusadega...

Jaan Tooming, juuni 2019