Aime Jõgi: rendirataste süsteem pole võitnud vandaalide, vaid heade tartlaste südame (3)
13. juuni 2019, 00:00
Mina ei ole nõus sellega, et Tartu rattaringlus võitis vandaalide südame, nagu Postimehes üks pealkiri üleeile tõdes. Jah, seda lugu lugedes võis vaid imestada, kui lolle mõtteid mõne inimese aju toodab. Et kuidas rendirattaga mööda kõnnitee äärekive muudkui üles-alla sõita ja vaadata, kas rehvid purunevad! Või mänguväljakul ratas põlema panna! Või mitmekesi velosipeedile ronida. Või suurt hulka rattaid kavalusega terve päev oma sõpruskonna käes hoida...
Mina usun hoopis, et Tartu ülelinnaline rendirataste süsteem ei ole võitnud mitte vandaalide, vaid heade tartlaste südame.
Tartu rattaringlusel on kasutajaid enam kui 20 000! See tähendab, et iga viies tartlane, arvestades kõiki imikud ja eakaid, on oma isiku- ja krediitkaardi andmed rattaringluse süsteemile usaldanud. Ma olen päris kindel, et nad ei ole teinud seda mitte lolluste pärast, vaid siirast soovist rattasõidust rõõmu tunda.
Teiseks, Tartu laenurattad on sõitnud ümber maakera juba rohkem kui kolm tiiru ning need kilomeetrid ei saa tekkida mänguväljakul rehve põletades või koos kambaga tänavanurgal rattasadulas tšillides.
Sellist rattasüsteemi, mis haaraks oma parklatega nii linna südame kui ka servad, mis oleks rajatud eelkõige linlaste, aga mitte kesklinnas uitava turisti vajadustele mõeldes, lähiregioonis teist ei ole.
Iga viies tartlane, arvestades kõiki imikud ja eakaid, on oma isiku- ja krediitkaardi andmed rattaringluse süsteemile usaldanud.
Naaberriikidest võib leida laenuratastega paiku küll, kuid need ei ole elektrilised ega nutikate parklatega. Ka ei ole rattakasutus tehtud kuskil mujal nii mugavaks kui Tartus, kus kõik, mida inimene sõitmiseks vajab, on temaga alati kaasas, ava vaid telefoni nutirakendus või viibuta bussikaarti. Ei mingeid žetoone ega pileteid ega ekstrakaarte, mida rahaga täita.
Lähim niisugune linn, mis Tartuga rattaringluse kohalt vähegi võrreldav on, asub Euroopa teises otsas Portugalis, ja see on Leiria.
Siiski, mure on muidugi. Et kõik need uued ratturid, kes sel nädalal Tartu tänavaile paiskusid, ka ratturi meelespea läbi loeksid. Toimetusse helistas näiteks üks naine, kes oli pärast rattaringluse avamist oma 90-aastasel emal ära keelanud iseseisvad poeskäigud. Ema poetee on praegu ringisõeluvaid rattureid hommikust õhtuni täis, kuna üks rattaparkla asub seal naabruses.
Kuidas teha aga nii, et hea võidaks kurja? Kui tartlased julgeksid kurjameid pahateolt tabades alati otsustavalt oma suhtumist väljendada, kas vahele astudes või juhtunust õigesse kohta teatades, võib rataste kallal vandaalitsemine lõpuks ka moest kaduda.