Kreegi päevad külastasid Kuressaaret

Oodatud sellepärast, et õhtu korraldaja on Nargenfestival, mille toimetamistest siit saarelt alati imetlusega kuulame. Pea iga Nargenfestivali kunstiline juht on Tõnu Kaljuste, nii ka Kreegi päevade puhul. See nimi võrdub kvaliteedi ja maitsekusega. Tore, et Nargenfestival otsustas lõpuks ka meie saarele külla tulla!

Läänemaa mees Cyrillus Kreek oli aktiivne rahvaviiside koguja. Suureks eeskujuks saarlane Oskar Kallas. Ta jõudis koguda umbes 1800 viisi, üldse oli tema kogus pea 6000 viisi. Paljudele rahvalauludele on Kreek teinud kooriseaded. Tuntumad neist näiteks “Maga, maga, Matsikene”, “Undsen ilman”, “Ma kõndisin vainul” jpt. Samuti toetus Kreek oma heliloomingus palju regivärsile.

6. juuni külalaulude õhtu keskendus rahvalauludele, mis on võetud Kreegi rahvaluulekogudest ja Kreegi-aegsete külalaulikute lauluvarast. Esitajateks tunnustatud pärimusmuusikud Meelika Hainsoo, Celia Roose ja Lauri Õunapuu. Kõik kolm olid laval oma loomulikus muusikalises keskkonnas ja avatud publikule. Ei olnud mikrofone ega muid tehnilisi elemente ja võimendusi. Viisid tulid välja ehedaimal viisil – just nii vaikselt ja nii valjusti, kui hääl ja laul parasjagu kandis. Saateks rahvapillid, nagu Hiiu kannel, viiul, väikekannel ja lustlik vana harmoonium. 

Õhtu muutsid veel mahlakamaks kommentaarid lauldud lauludele, eriti jutukas oli Lauri Õunapuu, kes ise on usin pärimuse koguja ja levitaja. Väge on Õunapuus palju, ta justkui elab neis regivärssides – kõik sõnad saavad hingamise ja silme ette kangastub elu neis lauludes. Vested, õpetused, humoorikad seigad on tegelikult ikka samad, mis tänapäeval – oli see vanarahvas ikka kena ütlemisega.

Meelika Hainsoo, kes on tuntud laulumängude ansamblist Vägilased, on pärimusmuusika sees kasvanud. Tema armastus vanade laulude vastu on ehe ja loomulik. Tema esitus on naiselikult hell, ta jutustab oma laulu. On selles laulus mure või rõõm, ta tunnetab seda – see tuleb tema seest sügava austusega.  Vastupidiselt Meelikale on Celia Roose jõulisem, eestlaulja võimsa sirgjoonelisusega. Väga õpetajalik, emalik tüüp – eks ta olegi ju tunnustatud koorijuht-muusikapedagoog. 

Celia on olnud õpetajaks ja eeskujuks paljudele tänastele pärimusmuusikutele. Kui Hainsoo ja Õunapuu on laval väekamad ja tundlikumad natuurid, siis Celia Roose mõjubki laval kindla kaljuna – keegi, kes oskab pärimusmuusikat vaadata kõrvalt ja panna seda tallele tulevastele põlvedele. Ta on võimekas tooma arhailist kultuuri tänapäeva ilma ja inimesteni.

Kohaletulnud kuuljaile läks kontsert korda. Ehk oli mõne kuulaja jaoks liigne ehedus, naturaalsus ootamatu, ometi selles oligi kogu kontserdi võlu. Selles ei olnud glamuuri vahuveini kõrvale, küll aga rõõmu ja siirust hingele ja südamele. Kes oskas muusikuid laval võtta just sellisena, nagu nad sel õhtul olid, sai ilusa elamuse.