Pool elu jalgrattaga sina peal

Varem nagu isa Ülogi jalgrattaspordiga tegelenud Aimur Arge tunnistab, et on selle töö juurde jäänud mingis mõttes ka mugavusest. “Kui sul asi juba käpas, siis ei lähe ju mujale,” põhjendab ta.

Varem Läätsa kalatööstuses töötanud Aimur otsustas tööstuse segastel aegadel sõpradega hoopis ehituse peale minna ja nii sõideti Venemaale tööle. Jõuludeni oldi seal, aga siis tekkis tühimik. Bivarixi poe omanik Riho Räim pakkus välja, et rattapoes oleks mehaanikut vaja. Kuna Aimur oli juba varasemast rattaga sina peal, oli otsus lihtne.

Vaikselt harjutades

“Algul oli keeruline, sest ega ma kõiki neid asju teadnud, aga vaikselt harjutasin,” räägib Aimur Arge. “Näiteks rattajooksu ladumine oli algul ikka veel päris tundmatu. Midagi väga keerulist pole siiski olnud.”

Kui aastaid tagasi oskas iga poiss ja mees oma sõiduriista ise lahti võtta ja kokku panna, siis nüüdseks on jalgrataste ehitus keerulisemaks läinud. Aimuri sõnul on rummusisesed asjad sellised, et kui põlevat põhjust pole, siis naljalt ta neid lahti võtta ei taha.

Kui palju rattaid tal päevas remontida tuleb, Aimur öelda ei oska. Vahel on nii, et ta tegeleb üldremondis oleva rattaga, paneb selle pukki ja hakkab tegema, aga siis tuleb kõrvale palju muid pisiasju ja suuremat tööd vajav ratas jääb ootele.

Nii kujuneb kevadel teinekord järjekord pikaks. “Mõni veel küsib, et kuidas sa ei oska öelda, kaua läheb,” räägib Aimur Arge. “Autoremondis lükatakse töömehele auto ette ja muid asju pole, mul on uksest sisse ja välja pidev liiklus.”

Aimur peab tõdema, et inimesed ei kipu oma sõiduvahendite eest eriti hoolitsema. “Mõni üksik, kes tõesti üritab seda pesta ja õli panna,” märgib ta. 

“Mõni on aga väga korrektne, ukse taga tõmmatakse lapiga siit ja sealt ning siis vabandatakse, et ratas on must.”

Sellist asja pole Aimur Argel veel ette tulnud, et ta oleks mõne kliendi seepärast tagasi saatnud, et pole remondiga hakkama saanud. Ise ütleb, et see käiks ju meistri au pihta. 

Saab kõigega hakkama

“Kui ratas on juba siin, küll me midagi välja nuputame,” sõnab ta. “Mõnele lihtsalt ütlen, et sul on vaja siin nii ja nii palju asju ära vahetada, ja hinna ka, siis öeldakse, et okei las jääb.”

Kindlasti ei kehti saarlaste puhul vanasõna, et rege rauta suvel ja vankrit talvel. “Mõni üksik, kes selle peale mõtleb,” tunnistab Aimur Arge. “Ma oleks õnnelik, sest mul oleks siis rattaga tegelemiseks rohkem aega ja inimene saaks endale sellise “prillikivi”.”