Oleme harjunud mõtlema, et kodu on maja – eramu või korter. Neli seina ja katus. Rohkemate või vähemate mugavustega. Mõnele loob tõelise omakodutunde see, kui kinnisvara on päriselt tema oma, teine leiab, et vahet pole, on see temale kuuluv või üüripind – kodu on kodu.
On aga inimesi, kel polegi kodu. Vähemalt selles mõttes, mida ehk suurem osa meist kodust rääkides ja mõeldes silmas peab. Need on inimesed, kelle kohta saab kasutada väljendit “kodutu”.
Oleme harjunud mõtlema, et kodutud inimesed elavad pigem suuremates linnades. Kindlasti on mõnelegi meist silma-kõrva hakanud uudised selle kohta, kuidas üks jõuluaegne heategevuslik traditsioon Tallinnas on pakkuda kodututele võimalus kõht pühadetoitu täis süüa. Ehk oleme meedias märganud ka nappe teateid selle kohta, kuidas mõni järjekordne kodutu on pakase ohvriks langenud.
Roomassaare kadakate vahel end paari kuu eest sisseseadnud meestest üks, Arkadi Novikov end siiski kodutuks ei pea, vaid hoopis suvitajaks. Ja elab sellist elu, millist soovib.